Marineeritud kõrvitsad


Ma ei mäleta ühtegi jõulu ilma kõrvitsasalatita. Ja selleta, et vend ei oleks otse purgist marinaadi joonud. Vaatasin seda alati hirmuga pealt ja tundsin muret, mis kõik tema tervisega juhtuda võib :) Tavaliselt inimesed ju lihtsalt niisama äädikat ei joo. Vend on siiani suur kõrvitsasalati sõber ja on päris nördinud, et tema esimesest tütrest kõrvitsasööjat pole saanud. Õnneks on tal veel üks tütar ja see on küll täitsa isasse :)

Kõigepealt olid vanaema kõrvitsad, siis ema... sellel aastal minu, päris esimesed. Selliseid ei osanud esimese korra kohta lootagi, väga head said. Isegi nii head, et puudu tuli...
Tegin kõrvitsaid paar nädalat enne jõule ja udu nagu ma olen... ei mäleta enam täpselt, millise retsepti järgi. Mäletan, et mul ei olnud nii suurt potti kui vaja ja vähendasin koguseid, aga milliseid küll? Tõenäoliselt tegin selle retsepti järgi, eks siis järgmisel aastal selgub, kas see vastab tõele :)

Vaja läheb:

2 kg puhastatud kõrvitsat
1,2 l vett
700 g suhkrut
1 - 2 kaneelikoort
12 tera nelki
12 tera vürtsi
6 spl 30% äädikat

Hoidsin kõrvitsakuubikuid üleöö külmas vees, et need jääks keetes krõmpsud. Panin potti kõik marinaadiained ja ajasin keema. Lisasin kõrvitsa ja keetsin kuni kõrvitsad muutusid läbipaistvaks, kuid olid veel krõmpsud. Selleks kulus kuni 25 minutit, kui mitte vähem.  Panin kõrvitsad kuuma purki, valasin peale sõelutud marinaadi ja kaanetasin kuumalt.

Piparkoogimaja



Juba mitu aastat, jõulude lähenedes, olen hoogu võtnud, et piparkoogimaja meisterdada. Lapsepõlvest on meeles, kuidas vanaema siirupit keetis ja sellega maja detaile kokku liimis... Piparkoogimaja tegemine ongi siiani tundunud nii erilise ettevõtmisena, millega ainult vanaemad hakkama saavad. Ja et seda tunnet mitte kaotada, tegin maja lihtsamaid võtteid kasutades. Liimisin detailid kokku glasuuriga.

Piparkoogimaja tegin enda tehtud piparkoogitaignast. Olen sellel aastal teinud tainast vaid ühe retsepti järgi. Lihtsalt ei ole raatsinud teisi proovida. See jahvatatud mandlitega variant on nii hea. Ja ei loe ka see, et maja detailid ahjus parasjagu kerkivad. Tükkide kokkusobitamine õnnestus ikkagi hästi.



Kui piparkoogimaja tegemise juures üldse midagi rasket on, siis... kõigepealt tuleb usaldusväärsed lõiked leida. Tahtsin esimeseks katsetuseks lihtsat maja, ilma esiku või rõduta. Leidsin sobiva variandi koos lõigetega ühest ajakirjast. Nende mõõtude järgi, mis seal antud oli, ei oleks ma mingi nipiga maja kokku saanud. Õnneks on Onu insener ja väikesed ümberarvutused (muidugi alles pärast seda, kui ma olin detailid juba paberist välja lõiganud :) päästsid kogu ettevõtmise.

Joonistasin maja detailid ruudulise paberi peale selliste mõõtudega:
Katus: 11 x 18 cm
Sein: 8,5 x 15 cm
Aknad: 3,5 x 4,5 cm
Otsasein: 11,5 x 16,5 cm (alumine laiem osa peab olema sama kõrge kui külgmine sein - 8,5 cm)
Uks: 4,5 x 9 cm


Teiseks tuleb maja kokkupanemisel olla kannatlik. Kui seinad ja küljed on kokku liimitud, tuleb oodata (ikka rohkem kui 5 minutit :) kuni glasuur on täiesti kuivanud. Vastasel juhul vajutab katus oma raskusega seinad kõveraks. Tegin korraga kaks maja. Esimene, mis on plaanis ära kinkida, vajuski mul just nimelt kannatamatuse tõttu kõveraks. No pole hullu, ongi omapärasem. Ja enne maja kokkupanemist on mõistlik kõik detailid ära kaunistada. Hiljem on seda väga ebamugav teha.

Meie päkapikk otsustas nüüd Kuti sussi sisse üllatuste tassimise lõpetada. Viimane kord oli ta kommi hoopis piparkoogimajja viinud. Arvatavasti on tema süüdi ka selles, et maja uks eest ära murdus. Aga me ei ole sellepärast pahased. Ootame teda ikka tagasi.

Piparkommid



Vahepeal olen teinud imehäid ingveriküpsiseid ja jõuluhõngulist rullbiskviiti jõhvikakreemiga, elu esimese kõrvitsasalati ja veel üht-teist... aga ega ilm ju sellest hooli, et ma neid kõiki jäädvustada tahan. Mõni päev lihtsalt ei lähegi valgeks... Ja sellisel päeval, proovi kuidas tahad, pildid ei õnnestu.
Täna siis lõpuks õnnestus. Tänane hommik oli võrreldes eelnevatega erakordselt "ere" :) Võib-olla sellepärast, et taevas ei olnudki enam vihmapilved, vaid hoopis lumepilved. Nii et pigistasin oma pimedast objektiivist mõned pildid ikkagi välja.

Katsetasin uut piparkoogitaigna retsepti. Muutsin "Väikesest piparkoogiraamatust" meepiparkookide retsepti ja tulemus oli väga mõnus, kui mitte öelda, et nüüdsest minu lemmik. Mulle  pole  vürtsikad toidud kunagi meeldinud, seega tahan, et ka piparkoogid oleksid pigem mahedad. Vürtsikust annab kindlasti juurde see, kui lisada taignasse jahvatatud ingverit. Mandlid muudavad piparkoogid mõnusalt muredaks.


Lisaks piparkookidele tegin piparkoogikomme. Katsin kivideta rosinad õhukese piparkoogitaigna kihiga, veeretasin pallikesed ja küpsetasin 10 minutit 180-kraadises ahjus. Mida õhemalt tainast rosina ümber panna, seda parem. Taigen kerkib ja vajub nagunii rosina küljest maha. Seega, mida vähem tainast ümber mässida, seda ilusamad kommid tulevad. Peitsin taignasse ka terveid mandleid, aga kuna taigen ise sisaldas juba jahvatatud mandleid, siis põhimõtteliselt ei andnud see midagi juurde. Piparkoogikommide sisse sobiks panna veel kuivatatud jõhvikadi või kirsse. Midagi hapukat.

Piparkoogitaigen (u 1,3 kg):

1,5 dl tumedat siirupit
2 dl suhkrut
3 tl kaneeli
2 tl jahvatatud kardemoni
2 tl jahvatatud nelki
veidi soola
2 muna
250 g võid
3 tl soodat
8 dl jahu
60 g jahvatatud mandleid (natuke üle detsiliitri)


Valasin siirupi potti, lisasin suhkru ja kõik maitseained ning lasin keema tõusta. Tõstsin tulelt ja lisasin või. Segasin jahtunud siirupi hulka lahtiklopitud munad. Jahu segasin sooda ja jahvatatud mandlitega ning kallasin siirupi hulka. Segasin ühtlaseks taignaks. Hoidsin tainast järgmise päevani külmkapis. Piparkooke küpsetasin 180-kraadises ahjus 5-7 minutit.


Detsembrikuu sünnipäevalastele võiks ju külla minna piparkoogilillede ja karbi piparkoogikommidega :)

Kohupiimakook



Klassikaline. Pole mõtet lisadagi, et maitsev on, aga lisan ikka... Kohupiimakookidega on alati see jama, et nende tegemist peab ette planeerima. Minul näiteks ei ole kunagi lihtsalt niisama kahte pakki kohupiima külmkappi seisma jäänud. Et vaatad kappi ja mõtled - ohhoo, teeks kohupiimakooki. Ühest pakist ju ei piisa, et ühte korralikku kooki küpsetada. Ja koguste poolitamine oleks lihtsalt narrimine. Aga seekord sai siiski maiasmokkasid narritud. Eesotsas minu endaga. Oleme Kutiga maal ja siin on koogimaiaid tunduvalt rohkem kui meil kodus. Aga nagu tavaliselt, oli külmkapis vaid pool vajaminevast kohuiimakogusest. Nii et poolitasin kõik allolevas retseptis kirjapandud kogused ja küpsetamise ajad. Oli ikka raske küll koogist mööda käia ja mõelda, et teistele peab ka jääma :) Oleks tahtnud isu täis süüa. Retsept veel viimaseid nädalaid minu riiulis pesitsevast "Nutika perenaise kokaraamatust". Tundub, et päkapikud tassivad selle kellelegi kuuse alla. Ikkagi uus ja vaid veidi sisse piilutud...

Vaja läheb:

200 g võid
1 dl suhkrut
1 muna
5 dl jahu
2 tl vaniljesuhkrut

Kate:
500 g kohupiima
3 muna
1 dl suhkrut
veidi soola
1 dl hapukoort
2 spl jahu
1 dl rosinaid
riivitud sidrunikoort

Vahustasin pehme või suhkruga, lisasin muna, vaniljesuhkru ja jahu. Segasin ühtlaseks. Surusin taigna küpsetuspaberiga kaetud vormi põhja ja küpsetasin 200-kraadises ahjus 10 minutit. Katteks kloppisin munad soola ja suhkruga lahti, segasin juurde kohupiima, hapukoore, sidrunikoore ja jahus veeretatud rosinad. Valasin segu eelküpsetatud põhjale ja küpsetasin veel 35-40 minutit, kuni kook oli pealt kuldseks küpsenud.

Meepräänikud



Sirvisin "Nutika perenaise kokaraamatut", mille ostsin kunagi sõbrannale kingituseks ja mis küllamineku ärajäämise tõttu hoopis minu riiulis pesitseb. Seal on täitsa nutikaid asju :) Need meepätsikesed paistsid nii isuäratavad, et kummitasid mind ööselgi. Võtsingi nende tegemise ruttu ette. Krõbedad ja maitsvad said. Glasuuri ei viitsinud teha, puistasin pätsikestele hoopis pärlsuhkrut.


Vaja läheb:

2 muna
2 dl suhkrut
veidi soola
150 g võid
8 dl jahu
2 tl küpsetuspulbrit
3 spl suhkrustunud mett
1 tl jahvatatud kaneeli
0,5 tl purustatud nelki
0,25 tl jahvatatud muskaatpähklit
pärlsuhkrut

Vahustasin munad suhkru ja soolaga. Sulatasin või, lisasin mee ja segasin kuni mesi sulas. Lisasin maitseained. Segasin segu munavahu hulka. Lisasin ka küpsetuspulbriga segatud jahu ja segasin ühtlaseks. Panin taigna pooleks tunniks külmkappi. Vormisin kätega pätsikesed, puistasin üle pärlsuhkruga ja küpsetasin 200 kraadises ahjus 20 minutit.
Jahtunud pätsikestele võib peale määrimiseks valmistada ka suhkruvõõba. Selleks tuleb kiiresti ühtlaseks segada 200 g tuhksuhkrut kahe munavalge ja 1 spl sidrunimahlaga.

Seenesai



Väga lihtne ja maitsev küpsetis supi kõrvale... Ka ilma seenteta... näiteks ürtide, seemnete või miks mitte singiga. Maitsevõid või toorjuustu peale ja sobib järgmisel hommikul tee kõrvale ka mõnusasti. Algne retsept, mis on pärit raamatust "Ahjusoojad saiad-leivad", sisaldab tegelikult šampinjone ja lisaks veel 2,5 dl hakitud suvisibulat. Sibulat mul polnud ja šampinjonid asendasin kukeseentega.

Vaja läheb:

2,5 dl nisujahu
2 dl täisteranisujahu
4 tl küpsetuspulbrit (ei saanud aru, miks nii palju, aga panin igaksjuhuks ikka :)
0,5 tl soola
1 pressitud küüslauguküüs
2 spl hakitud peterselli
2,5 dl kukeseeni
1 muna
1,25 dl keefiri
peale puistamiseks linaseemneid

Ajasin pannil õli kuumaks, lisasin pressitud küüslaugu ja kuumutasin minuti jagu. Lisasin seened (olid juba varem võiga läbi praetud) ja peterselli ning jätsin jahtuma. Segasin omavahel jahud, soola ja küpsetuspulbri. Kloppisin muna lahti, segasin keefiriga ning lisasin seentele. Kallasin segu jahu hulka ja segasin ühtlaseks. Panin taigna küpsetuspaberiga kaetud plaadile ja vormisin jahuste kätega kettaks. Määrisin pealt piimaga ja puistasin peale linaseemneid. Küpsetasin 175 kraadises ahjus veidi üle 45 minuti.

Trühvlid



Kui ma Kuti käest küsisin, et mis me issile ja vanaisadele isadepäevaks kingime, sain vastuseks: "Kommi!" Mõte hakkas mööda poe kommiriiulit jooksma, aga peatus õige pea, sest sisse sadas uus mõte - ise kommi teha. Ma pole suurem asi trühvlimeister ja sellepärast saigi sellest kommiteost üks Ups!iderohke ettevõtmine. Mässasin koos emaga. Esialgne plaan Kutti kaasata, ei tundunud enam mõistlik. Koostisained oleks siis lihtsalt enne trühvlite valmimist nahka pistetud.


Esimesel pildil olevaid šokolaadi-pähklitrühvleid polnud üldse plaanis teha, sest tume šokolaad pidi kuluma teisel pildil olevate martsipanitrühvlite katmiseks. Aga võta näpust. Mina olen alati kogemust oma parimaks õpetajaks pidanud. Ei loe, et olen eelnevalt raamatutest tarkuseterasid noppinud, ikka on vaja risti vastupidi teha. Valasin kuuma koore sulanud šokolaadi peale, et seda vedeldada. Ups! Juhtus see, mida raamatust lugenud olin. Šokolaad läks tükki ja kõvaks. Lubasin endale, et enam ma kunagi nii ei tee, sest nüüd tean kindlalt, et isegi pisike tilk vett on võimeline kõik ära rikkuma.
Puistasime tükki läinud šokolaadi sisse purustatud röstitud sarapuupähkleid ja ema valas törtsu kangemat kraami ka hulka. Ma ei pannud tähelegi, mis pudeliga ta seal ringi askeldas, oli see nüüd konjak või mis... Vormisime siis pallikesed ja veeretasime küpsisepurus. Jahedas seistes muutusid need trühvlid päris kõvaks. Eks nad olid tegelikult ühed suured õnnetusehunnikud algusest peale, aga maitsesid sellest hoolimata hästi.

Minu lemmikud olid martsipanitäidisega trühvlid. Nende tegemiseks kulus u 200g martsipanimassi, 40 g röstitud sarapuupähkleid, 100 g tumedat šokolaadi. Martsipani mässisime ümber terve pähkli ning kastsime pallikesed kahvli abiga sulatatud tumeda šokolaadi sisse. Neid komme aitas Kutt ka teha. Tema puistas trühvlitele värvilisi kaunistusi. Kui trühvleid jahedasse transportisin, sain aru, et mõni minut veel ja lõikelaud oleks lõplikult kärssama läinud. Ups! Olin selle kommide šokolaadi kastmise ajaks kuumale pliidiplaadile asetanud.


Valge šokolaadi trühvlid kuivatatud jõhvikatega suutsin ka nässu keerata, kuigi see kooslus on minu arvates iga kell kordamist väärt. Mõnikord ma lihtsalt ei suuda retseptis antud kogustest kinni pidada ja tahan törtsukese üht või teist rohkem panna. Mõõtsin täpselt 1 dl koort potti, aga kuna koorepakk oli veel näpuvahel, valasin natuke juurde... No nii oleks tahtnud, et need maiused veidi kõvemad oleks tulnud. Need said aga nii pehmed, et jäid süües näppude külge kinni. Ups!

Nende trühvlite tegemiseks kulus 200 g valget šokolaadi, 1 dl vahukoort (ma paneks järgmisel korral 0,75 dl), parasjagu kuivatatud jõhvikaid. Koore ajasin potis keema, tõstsin tulelt ja valasin sisse šokolaaditükid. Segasin kuni šokolaad ära sulas ning lisasin siis tükeldatud kuivatatud jõhvikad. Jätsin segu külma tahenema ja tunni-kahe pärast oleks pidanud neist pallikesed vormima. Segu pehmuse tõttu see ei õnnestunud ja kasutasin kahte teelusikat, et midagi ümmargust tulemuseks saada. Peale puistasin veel jõhvikaid.

Tore kogemus oli igatahes. Ja ema sai ka nüüd kindlasti targemaks (: Ja šokolaad pole mingi selline nähtus, millesse niisama kergelt suhtuda. Ta kurivaim on pirtsakas ja temaga peab ettevaatlik olema.

Vaarikarull



Mis isadepäev see ilma koogita on!? Tegin rullbiskviiti vaarika toormoosi ja vahukoorega. Lihtne, kiiresti valmiv ja väga väga maitsev.

Vaja läheb:

4 muna
2 dl suhkrut
1 dl jahu
1 dl tärklist
veidi soola
1 tl küpsetuspulbrit

vaarika toormoosi
200 ml vahukoort
100 g mandlilaaste

Kõigepealt küpsetasin biskviidi. Vahustasin munad soola ja suhkruga tugevaks vahuks ja segasin ettevaatlikult hulka omavahel segatud jahu, tärklise ja küpsetuspulbri. Valasin taigna küpsetuspaberiga kaetud plaadile ja küpsetasin 200-kraadises ahjus ligi 10 minutit. Kummutasin valmis biskviidi lauale suhkruga kaetud küpsetuspaberile, määrisin peale vaarikamoosi ja keerasin rulli. Tõstsin jahedasse ja lasin koogil seista üleöö. Järgmisel päeval röstisin kuival pannil mandlilaastud kuldseks. Vahustasin koore tugevamaks vahuks, määrisin rullbiskviidile ning puistasin üle mandlilaastudega.

Profitroolid



Nami-nami keedutainateemalisest kooskokkamisest inspireerituna tegin isadepäevaks lõhe- ja singitäidisega profitroole. Kuna maal viskas mikser vedrud välja (just siis, kui mul oli plaanis rullbiskviiti ja keedutainast teha), tegin taigna puulusikaga segades. No see on paras sport, aga siiski täiesti teostatav. Keedutainas õnnestus seekord paremini. Vähemalt saavutasin õige konsistentsi, sest võtsin lisaks ühe muna, mida vähehaaval taignale lisasin kuni see paraja paksuse saavutas.

Proovisin ära ka vee piserdamise küpsetusplaadile, et taskud pealt kõvad ei jääks. Põhimõtteliselt toimis, kuigi üks plaaditäis taskuid tuli ikkagi väga krõbeda koorikuga, sest unustasin need liiga kauaks peale kuumuse maha keeramist ahju. Nüüd lugesin veel ühest nipist. Selleks, et liigne niiskus taskute seest välja pääseks, tuleks valmis tuuletaskud puutikuga läbi torgata ja siis mõnes ajaks tagasi ahju panna.


Keedutaigna retsept on sama, mis luikedelgi. Täidised olid seekord soolased, aga samuti hästi lihtsad.

SINGI - ANANASSITÄIDIS:

200 g maitsestamata toorjuustu
100 g suitsusinki
väike purk konservananassi
soola
pipart
kaunistamiseks värsket tilli

Singi ja ananassi hakkisin peeneks ja segasin koos maitseainetega toorjuustu sisse. Lasin külmas mõned tunnid maitsestuda.

LÕHETÄIDIS:

200 g maitsestamata toorjuustu
100 g soolalõhet
1 spl hakitud tilli
valget pipart
kaunistamiseks sidrunit, tomatit

Panin kõik ained kaussi ja saumikserdasin kreemiks. Lasin samuti mõned tunnid külmas maitsestuda. Poest ostetud soolalõhe osutus väga soolaseks, nii et ka kreem sai veidi liiga soolane.

Martsipanivahvlid



Viimasel ajal on kogu aeg hirmus martsipani isu. Haarasin poest ühe kangi kaasa, et midagi eriti lihtsat ja kiiret küpsetada. Korraks mõtlesin pannkookide peale, aga vahvlipanni ostu on ju ka vaja õigustada. Kunagi tundus, et ilma vahvlipannita on võimatu elada :) Säh sulle, praegu on ta ikkagi rohkem riiulis kui kasutuses. Natuke kahtlesin, kas raatsin martsipani üldse vahvlitaigna sisse panna... Alguses panin pool, maitse jäi liiga nõrk. Panin teise poole juurde ja siis oli juba aimatav, millega tegu. Ootasin tegelikult veelgi tugevamat maitset, aga selle saavutasid vahvlid alles järgmisel päeval. Need kaks viimast, mis ma järgmiseks hommikuks pildistamiseks kõrvale panin, olid juba tunduvalt martsipanisemad ja hästi krõbedad.

Vaja läheb:

50g võid
1 spl suhkrut
1 muna
veidi soola
2,5 dl piima
3,5 dl jahu
1 tl vaniljesuhkrut
180 g martsipanimassi (mandli)

Sulatasin ja jahutasin või. Pudistasin martsipanimassi kaussi, lisasin muna, poole piima kogusest ja segasin saumikseriga ühtlaseks. Lisasin ülejäänud piima, sulatatud või, suhkru, soola ja vaniljesuhkru. Segasin ühtlaseks ning lõpuks lisasin jahu. Pintseldasin vahvlipanni õliga, küpsetasin vahvid parajalt pruuniks ja keerasin kuumalt rulli.

Kohupiimaluiged



Nami-nami uus kooskokkamise teema on keedutainaküpsetised. Mul tuli kohe Mulgi Kelder ja Viljandi kohvik meelde, kust ma juba kooli ajal šokolaadiekleere ostmas käisin. Need on lihtsalt nii head. Seda tõestab ka see, et mõnikord, nii vanade aegade mälestuseks, kui ma kohvikust läbi hüppan, et ekleere osta, on need juba otsas. Nii et minu arvates pole peale lõunat üldse mõtet Viljandi kohvikusse minna :)

Keedutainast olen korra varem teinud. Olin siis 14 või 15. Mul oli väga hea pinginaaber, kes oskas igasuguseid pirukaid ja kooke küpsetada. Ta käis mul külas ja õpetas, kuidas tuuletaskuid teha. Ja kui ta ei oleks paar aastat tagasi ära kaugele maale kolinud, siis oleksin ta kindlasti vanade aegade mälestuseks luigekesi sööma kutsunud. Kahju...

Neid luigekesi olen ma juba ammu teha igatsenud. Idee ja retsept on pärit raamatust "100 kooki 3". Alati kui raamatust koogiideed otsin, jään neid vaatama. Mõtlesin, et kui enne ei tee, siis lihavõttepühadeks ikka. Aga nüüd oli ju piisavalt põhjust...

Vaja läheb:

3 dl vett
100 g võid
veidi soola
1 tl suhkrut
3,5 dl nisujahu
4 muna

Täidis:
400 g kohupiima
2 dl vahukoort
1 tl vaniljesuhkrut
1 dl suhkrut

Kuumutasin potis vee, või, soola ja suhkru keemiseni. Vedelik tuleb vaid korraks keema lasta, et sellest ei aurustuks liiga palju vett. Vastasel juhul ainete vahekord muutub ja küpsetised ei õnnestu nii nagu  peaks. Tõstsin poti tulelt. Segasin miksri ja tainakonksude abiga korraga juurde kogu jahu ning segasin kuni tainas lõi poti servade küljest lahti. Tõstsin poti tagasi pliidile ja kuumutasin tainast väga madalal kuumusel pidevalt segades 2 minutit. Selle aja jooksul jõuab tainas läbi kuumeneda ja jahu piisavalt paisuda, mis on taina õige konsistentsi seisukohalt väga oluline. Kui kaks minutit möödas, tõstsin poti tulelt ja lasin tainal 5 minutit jahtuda. Siis lisasin ükshaaval munad. Valmis tainas on õige konsistentsiga, kui see valgub tõstetud lusikalt aeglaselt maha ning tekkinud tainakuhjakesed säilitavad algse vormi.

Minu taigen sai liiga paks ja tihke. Ju ma siis ei mõõtnud jahu piisavalt täpselt või aurustus alguses kuumutamisel liiga palju vett. Kuna mul oli eeltöö tegemata, ei julgenud ma vedelikku lisada. Hiljem lugesin, et liiga tihke taina puhul tuleb võtta üks lahtiklopitud muna ja hakata seda osade kaupa lisama kuni taigen saavutab õige konsistentsi. Mina aga panin oma tihke taigna kohe kondiitripressi ja surusin küpsetuspaberile pätsikesed luikede kehade jaoks ja konksukesed kaelade jaoks. Küpsetasin 200 kraadises ahjus ligi 20 minutit, keerasin kuumuse maha ja jätsin veel 10 minutiks suletud uksega ahju. Küpsetamise ajal ei tohi mitte mingil juhul ahju ust avada esimese 10 minuti jooksul, muidu vajub tainas lössi. Tõstsin tuuletaskud jahtuma ja segasin kokku täidise ained. Lõikasin taskutel kaanekesed pealt ja lõikasin need pooleks, et saada luikedele tiivad. Tõstsin täidise taskusse, asetasin peale tiivad ning kaela. Puistasin üle tuhksuhkruga.



Hoolimata tihkest tainast, kerkisid tuuletaskud ilusasti, kippusid vaid pealt veidi murenema. Selleks, et tuuletaskud pealt väga kuivaks ei küpseks ja ilusasti kerkiksid, soovitatakse plaat järgmiselt ette valmistada - plaat määrida küpsetusmargariiniga, pritsida sinna peale jääkülma vett ja kallutada liigne vesi maha. Rasva külge jääb just paras veehulk, mis aurustudes ei lase pealispinnal kõvaks küpseda enne kookide küllaldast kerkimist.

Nami-namis on välja toodud ka peamised vead keedutaigna valmistamisel ja nende põhjused. Panen need siia ka kirja, siis hea teinekord meelde tuletada.
  • Mitteküllaldane kerkimine: tainas oli kõva (sitke).
  • Tuuletaskud on laialivalgunud: tainas oli vedel, palju mune. Jahu, ei ole keetmisel küllaldaselt läbi kuumenenud.
  • Tuuletaskud on panni külge kleepunud: pann oli määrimata.
  • Tuuletaskutel on lõhenenud põhjad: pann oli liigselt võiga määritud.
  • Tuuletaskud on ahjus alla vajunud: ahju uks avati liiga vara ning taskuid puudutati vara.
  • Tuuletaskute pinnal ja külgedel on suured lõhed: ahi oli liiga kuum.

Kalliskividega piparkoogid



Pean tunnistama, et juba päris mitu nädalat tagasi tekkis mul imepisike igatsus jõulude järele. Selline mõnus ootusärevus nagu lapsepõlves. Olen salaja jõululaulegi klaveril ja kitarril mänginud. Natuke muidugi selle mõttega ka, et Kutil Vanale midagi asjakohast kosta oleks, kui see peaks oma suure kingikotiga meile külla sattuma. Kui ainult oleks nii nagu vanasti... Praegu on küll mõnus ja soe tunne jõuludele mõeldes, aga kohe kohe rikuvad selle ära ilmselgelt liiga vara müügile jõudvad jõulunännid ja temaatilised reklaamid-filmid telekast ja raadiost. Aga ikkagi, seni kuni see veel juhtunud ei ole, jään ärevusega seda lapsepõlves kogetud erilist jõulutunnet igatsema. Ja pole siis ime, et mul on mõte piparkooke küpsetada juba tükk aega peas keerelnud. Kui esmaspäeval poes võipakilt säilivusaega vaatasin, oli selge pilt - 03.12. Detsember ju! Võib mõned piparkoogid küpsetada küll :) Retsept on pärit raamatust "Väike piparkoogiraamat".


Vaja läheb:

100 g võid
1,5 dl suhkrut
veidi soola
1 muna
1 dl kohvikoort (või vahukoort)
6 dl jahu
1,5 tl soodat
1 dl tumedat siirupit
2 tl jahvatatud kaneeli
1 tl jahvatatud ingverit
0,5 tl jahvatatud nelki
0,5 tl jahvatatud kardemoni

Kuumutasin potis siirupi koos maitseainetega keemiseni ja jätsin jahtuma. Vahustasin toasooja või suhkru ja soolaga, lisasin muna ja vahustasin ühtlaseks. Siis lisasin vahustamata koore ja jahtunud siirupi. Lõpuks segasin hulka soodaga segatud jahu. Taigen peaks jääma parajalt paks. Vajadusel võib jahu juurde panna. Panin taigna ööseks külmkappi ja piparkoogid küpsetasin järgmisel päeval 200 kraadises ahjus 5-7 minutit. Enne ahju panemist puistasin piparkookidele suhkrut, et teha nn kristallpiparkooke.


Kutt on täielik piparkoogi fänn. Hommikul kui ta ärkas, ronis pidžaama väel köögilaua peale, kükitas kausi juurde ja hakkas krõbistama. Päeval nõudis ka mitu korda kaussi enda lähedale ja sõi mitut piparkooki korraga. Peale selle arvas ta, et piparkookide peal ei ole suhkur vaid hoopis kalliskivid. Sellepärast saidki need meil sellise nime.

Õuna-kaeramuffinid


Varem oli mul poes käies silmi ainult tavalisele nisujahule. Nüüd on mu südame täielikult võitnud täisteranisujahu ja eile tegin esimese katsetuse kaerajahuga. Need jahud on küll kaks korda kallimad, aga teatud küpsetised tulevad neid kasutades vähemalt kolm korda maitsvamad. No näiteks täisteranisujahust tehtud soolase piruka põhi. See, mis koosneb suuresti ainult võist ja jahust. Ei tundu pooltki nii rasvane ja jääb mõnusalt mure. Muredad ja maitsvad said ka need kaerajahust õunamuffinid. Aluseks võtsin "Muffinite" raamatust ühe retsepti. Tükk aega murdsin pead selle üle, et retseptis polnud kirjas ühtegi muna. Ma olen kooki teinud ilma rasvaineta, aga ilma munata mitte kunagi. Ja ei teinud seegi kord. Nii et algsest retseptist jäid lõpuks järgi vaid suhkru ja jahu kogused.

Vaja läheb:

2 muna
1 dl suhkrut
1 dl fariinisuhkrut
3 dl kaerajahu
75 g võid
1 tl kaneeli
1 tl vaniljesuhkrut
2 tl küpsetuspulbrit
3 väikest õuna
peotäis suuri rosinaid

Sulatasin või. Segasin omavahel jahu, küpsetuspulbri, kaneeli ja rosinad. Õunad koorisin ja lõikasin pisikesteks kuubikuteks ning segasin jahu sisse. Munad vahustasin suhkrutega ning lisasin jahtunud või. Segasin munavahu jahu ja õunte hulka. Küpsetasin 190 kraadi juures kuni muffinid valmis said, veidi üle poole tunni vist.

Õhukesed ülepannikoogid



Vahepeal oli täitsa hull lugu. Mul ei tulnud pannkoogid üldse välja. Pannkoogid! Maailma lihtsamad asjad. Seda enam ajas see mind vihale. Eks nad mõnikord õnnestusid kah, aga minu viga oli see, et ma suhtusin neisse kui iseenesestmõistetavalt lihtsatesse kookidesse, millega igaüks ka väga unisel pühapäevahommikul hakkama saab. Ja minu suhtumise tulemuseks olid vintsked koogid, mis jahtudes kõvaks kuivasid. Ei ole ikka nii, et paned jahu täna rohkem kui eelmine kord või muna vähem. Kogused loevad. Vähemalt peavad need olema õigetes vahekordades. Minu päästjaks sai raamat "Pannkoogid ja vahvlid" tänu millele ma lõpetasin poest pannkoogijahu ostmise ja sain tagasi pannkoogi taigna isetegemise rõõmu.

Vaja läheb:

2 muna
1-2 spl suhkrut
veidi soola
3,5 dl piima
2,5 dl jahu
2 spl õli

Munad klopin suhkru ja soolaga lahti ning lisan jahu. Tavaliselt kõik korraga ning vähehaaval piima juurde lisades. Teen nii, sest ei oska muud moodi vedelamasse taignasse tekkida võivaid jahutükke vältida. (Kui valada jahu piima-munasegusse, on tükid kärmed tulema.) Segan muna-jahusegu korralikult ühtlaseks ja lisan siis piima. Enne küpsetamist segan juurde õli.
Sellest taignast on võimalik küpsetada tõeliselt õhukesi pannkooke. Kui aus olla, siis ongi tegelikult tegemist magusa krepitainaga. Krepid on teadupärast Pratsusmaalt pärinevad paberõhukesed pannkoogid. Küpsetamisel peab pann olema peaaegu kuiv (õli ei tohi olla palju) ja kookide keeramisel tuleb olla ettevaatlik, kuna need on väga õrnad.

Kuningannakook



Põhimõtteliselt on tegu sellesama lihtsa ja väga maitsva marjakoogiga, aga seekord asendasin jahu täisterajahuga. Ja nimi on uhke sellepärast, et põhjanaabrid nimetavad kooke ja magustoite, mis sisaldavad mustikaid-vaarikaid, just niimoodi. Kuninglik kooslus järelikult. Kuigi ka tavalise jahu ja mustsõstarde-vaarikatega valmistatud kook viib keele alla, on see variant veelgi... Ma ei oskagi kohe öelda. Esiteks on seda nii lihtne valmistada ja teiseks... jällegi sõnad otsas. Ühesõnaga supernämm kook.

Vaja läheb:

125 g võid
2 muna
2 dl täistera nisujahu
1,5 - 2 dl suhkrut (kui väga hapud marjad, siis 2 dl)
veidi soola
2 dl vaarikaid ja mustikaid

Sulatasin ja jahutasin või. Kloppisin vispliga munad ja suhkru, soola vahule (sellepärast ongi nii lihtne kook, et isegi miksrit ei ole vaja välja võtta). Lisasin munavahule jahu, segasin ühtlaseks ning lisasin sulatatud või. Määrisin koogivormi (26 cm) võiga (võib vormi põhja ka riivsaia või mandlijahu puistata) ning valasin taigna vormi. Peale raputasin külmutatud marjad ja vajutasin käega need õrnalt taignasse. Küpsetasin 175 kraadi juures umbes 40 minutit.

Astelpajujäätis



Seda jäätist võiks vabalt nimetada vitamiinijäätiseks, sest astelpaju on üks täiuslikumaid taimsete vitamiinide allikaid. Ta on lausa vitamiinide kontsentraat. Nii et kui laps haige, siis marss jäätist sööma :) Astelapjujäätis on mõnusalt värske ja hapuka maitsega. Aluseks võtsin mustikajäätise.

Vaja läheb:

2,5 dl piima
1 tl vaniljesuhkrut
3 munakollast
1 dl suhkrut
1 dl vahukoort
1,5 dl astelpajumarju + 1 spl suhkrut

Kuumutasin piima keemiseni. Vahustasin munakollased suhkruga kohevaks ja valasin vahu pidevalt segades piima hulka. Kuumutasin muna-piimasegu nõrgal kuumusel koguaeg segades umbes 10 minutit, kuni segu paksenes. Jahutasin segu külmaveevannis ja panin ööseks külmkappi. Järgmisel hommikul vahustasin kergelt vahukoore ja mikserdasin sisse saumikseriga purustatud ja 1 spl suhkruga segatud astelpajumarjad. (Igaks juhuks lisasin supilusikatäie suhkrut, sest marjad on ju nii hapud. Oli õige otsus.) Valasin jäätisemasinasse kõigepealt muna-piimasegu ning siis astelpaju-vahukoore ja panin masina keerlema.

Vahepeal proovisin jäätist teha nii, et vahukoort eelnevalt ei vahusta, aga mulle tundub, et vahustades saab sametisema tulemuse. Olen jäätist veel vähe teinud, eks siis edaspidiste katsetuste käigus selgub, millisel viisil valmistatud jäätis see kõige parem on.

Ploomistruudel




See postitus on täielikult pühendatud Onu õele. Miks? Sellepärast, et ta kiitis väga heaks minu liigses katsetamise tuhinas valmistatud ploomistruudli, mis mulle endale eriti ei meeldinud. Ploomistruudli retsepte otsides jäi kõlama, et leib rõhutab ploomi maitset ja täidises võiks riivsaia asemel kasutada hoopis riivleiba. Mulle jäi sellest muidugi väheks. Ma mõtlesin, et teen kohe hästi leivase struudli. Tegin taigna rukkijahust. Lõpptulemus sai minu arvates liigagi leivane ja hapu. Kuigi ahjusoojalt oli isegi päris mõnus. Panen siis kirja, mis ja kuidas. Muidugi ma ei ole kindel, kas mäletan enam nii täpselt...
Täidise tegemisel võtsin eeskujuks Maru ploomistruudli.

Vaja läheb:

150 g rukkijahu
0,5 dl sooja vett
25 g õli
1 tl äädikat

Täidis:
parasjagu palju ploome
(ostsin turult kilo, sõin päris palju ära, aga pool kilo kindlasti :)
peotäis kreeka pähkleid
3 spl suhkrut

3 viilu leiba
75 d võid
1 spl fariinisuhkrut
1 tl kaneeli


Kõigepealt valmistasin taigna. Segasin omavahel õli, vee ja äädika ning valasin vedeliku jahu hulka. Sõtkusin ja jätsin sooja seisma. Ma ei ole kindel, kas rukkijahu puhul on üldse mõtet äädikat lisada, sest taigen oli ka peale kahetunnist seismist väga mure. Äädikas seda elastseks ei muutnud.
Täidise jaoks panin pannile 3 spl suhkrut. Kui suhkur oli karamelliks sulanud lisasin pähklid ja kuumutasin neid veidi. Kreeka pähkel kaotab niimoodi töödeldes oma mõrkja maitse. Siis lisasin poolitatud ploomid ja kuumutasin veel mõned minutid. Riivleiva jaoks riivisin leivaviilud. Päris huvitav kogemus... Röstisin riivitud leiba kuival kuumal pannil. Lisasin veidi aja pärast suhkru ja kaneeli ning  kuumutasin kuni suhkur sulas. Või tuleks sulatada ja lievapurule lisada. Mina unustasin või hoopis ära. Rullisin taigna (kahjuks liiga õhukeseks, ahjus pragunes katki), valasin keskele ploomimassi, puistasin peale leivapuru ja igaks juhuks veel veidi suhkrut. Tõstsin taigna ääred keskele kokku, keerasin struudli ümber, et liitekoht jääks alla ja määrisin pealt sulavõiga. Küpsetasin 180-kraadises ahjus, täpselt ei mäleta kui kaua, aga arvatavasti 45 minuti kanti. Raske on selle struudli küpsust silmaga hinnata. Taigen on pealt nii tume, et aru ei saa, millal see pealt pruuniks läheb :)

Ma olen endiselt arvamusel, et tulemus sai liiga hapu. Soojalt oli enam-vähem ja magus vaniljejäätis oleks kindlasti asja parandanud. Aga maitsed on erinevad ja mul oli ainult hea meel, et Onu õde külla sattus. Tema arvates läks struudel seistes veelgi paremaks.

Pirnikook



Vahepeal sai tehtud väga head pirnikooki. Koduaia pirnidest. Ema külapealt tõi. Kook on magus ja mahlane. Proovisin õuntega ka, aga ei tulnud pooltki nii hea. Retsepti leidsin Sille toidublogist. Lisasin omalt poolt maitseks natuke kardemoni.

Vaja läheb:

120 g võid
3 muna
3,5 dl jahu
1,5 dl suhkrut
1,5 tl küpsetuspulbrit
veidi soola
noaotsaga kardemoni
900 g pirniviile (magusatest küpsetest pirnidest)
2 spl sidrunimahla

Koorisin ja viilutasin pirnid, piserdasin üle sidrunimahlaga. See peaks tagama selle, et pirniviilud tumedaks ei lähe. Läksid ikka :) Segasin jahu küpsetusplbri ja kardemoniga. Kardemoni lisamisega tuleb ettevaatlik olla, see on väga tugeva maitsega. Pigem vähe kui palju. Ja võib selle ka lisamata jätta. Munad vahustasin soola ja suhkruga heledaks vahuks, lisasin siis sulatatud ja jahutatud või ning lõpuks jahusegu. Valasin pool taignast lahtikäiva koogivormi põhja (26 cm), kallasin peale priniviilud. Surusin pirniviile õrnalt taigna sisse ning valasin neile peale ülejäänud taigna. Esialgu tundus, et jätsin liiga vähe tainast pealmise kihi jaoks, sest väga raske oli seda pirnidele ühtlaselt laiali määrida. Päris kaetud  pirniviilud ei saanudki, aga ei juhtunud midagi hullu. Ahjus taigen kerkis ja kook sai ikka ilus ja hea. Küpsetasin 175-kraadises ahjus seni kuni kooki torgatud puutikk kuivaks jäi. Umbes tund aega.

Kukeseenemuffinid


Ma ei tea, kas ainult mulle tundub nii või ongi nii, et kukeseene maitset kukeseenemuffinites ja -pirukates tunda ei ole. Oma sünnipäevaks tehtud kukeseenepirukas oli peekon see, mis põhilise maitse andis. Nende muffinite puhul oli juustu maitse päris tugev. Seened on küll hamba all tuvastatavad - mõnusad vetruvalt krõmpsud, aga no ei ole seda head kukeseene maitset. Seda, mis tuleb esile siis, kui kukeseeni võis praadida ja vähese soolaga maitsestada. Jahu ja kõik need teised komponendid matavad õrna kukeseene maitse lihtsalt enda alla. Seega hakkasin mõtlema, et kui seda õiget maitset ei ole, siis pole ju mõtet kukeseeni niisama "raisata". Sööks ja naudiks neid otse pannilt. Et kui seenepirukas, siis olgu ikka tuntav seenemaitse.
Retsept raamatust "Muffinid 2". Lisasin vaid veidi basiilikut, sest see pidavat kukeseentega hästi sobima. Ja Nami-Nami uue kooskokkamise teemaga - seenepirukad- sobivad need muffinid ka kokku.

Vaja läheb:

200 g kukeseeni
5 dl jahu
1 dl kaerahelbeid
2 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl soola
0,5 tl musta pipart
2 muna
2,5 dl piima
1 dl õli
120 g riivjuustu
kuivatatud basiilikut

Praadisin kukeseeni väheses või-õli segus. Maitsestasin õrnalt soolaga. Ühes kausis segasin omavahel kuivained - jahu, kaerahelbed, küpsetuspulbri, soola ja pipra. Teises kausis vahustasin munad, segasin juurde piima ja õli ning seejärel juustu ja seened. Siis segasin juurde jahusegu. Küpsetasin 175-kraadises ahjus umbes 30 minutit.

Isegi kui seda loodetud kukeseenemaitset tunda ei olnud, olid need ikkagi ühed head soolased muffinid, mis sai kiiresti nahka pistetud.

Karamelline õunakeeks


Noh ja kuna isa tahtis tegelikult tordi asemel õunakooki, siis tegin tema sünnipäeva puhul lisaks võileivatordile ka õunakeeksi. Retsept õe kingitud raamatust "Kelmikad keeksid". Originaalretsept on küll rabarberiga, aga isa soov on seaduseks :)
Sellest kogusest saab ühe SUURE keeksi. Kui suurt vormi ei ole, siis tasub teha pool kogusest.

Vaja läheb:

200 g võid
5 dl fariinisuhkrut
6 dl jahu
3 tl küpsetuspulbrit
2 tl vaniljesuhkrut
veidi soola
4 muna
1 dl purustatud sarapuupähklied
400 g õunatükke
2 sl tärklist
2 spl kaneeli-suhkru segu

Segasin kausis jahu, küpsetuspulbri, soola, vaniljesuhkru ja purustatud pähklid. Teises kausis vahustasin munad fariinisuhkruga ning lisasin sulataud ja jahutatud või. Segasin jahu munavahu hulka. Õunatükid segasin kaneeli-suhkru-tärklisesegus, et need ei vajuks vormi põhja ja segasin taigna hulka. Keeksivormi määrisin võiga ja puistasin üle mandlilaastudega, sest riivsaia polnud ja hirm, et keeks vormist välja ei tule, oli suur :) Küpsetasin 175 kraadises ahjus üle tunni. Kontrollisin keeksi küpsust tikuga. Lasin keeksil vormis umbes 15 minutit jahtuda ja kummutasin siis taldrikule.


See keeks tuli ikka tõsiselt suur, jätkus kohe mitmeks päevaks. Ja õunad hoiavad keeksi mahalsena veel tükk aega pärast küpsetamist.

Võileivatort

Nagu ema-isa sünnipäeval välja hõigati, on meie suguvõsas jõulutraditsiooniks laste tegemine. Tõestuseks see, et august ja september on sünnipäevadest kirju :)

Isa arvas, et tema sünnipäevaks torti ei tahagi, sest see on liiga magus. Parema meelega sööks ta hoopis õunakooki. Aga ma ei jätnud jonni ja tegin talle ikkagi tordi. Soolase. Elu esimese võileivatordi. Toetusin Nami-Namist leitud retseptile. Minu arvates on sealses retseptis täidise kogus liiga suur, sest minul tuli kahekihilise tordi asemel neljakihiline. See muidugi tähendas seda, et pidin käima enne poe sulgemist veel kiiruga röstsaia juurde ostmas.

Vaja läheb:

36 viilu röstleiba või -saia
400 g sinki
200 g toorjuustu
400 g Felixi kurgisalatit
3 dl majoneesi
1 dl hapukoort

Katteks ja kaunistuseks:
2 dl majoneesi
2 dl hapukoort
1,5 tl liha üldmaitseainet
riivitud juustu
mõned kirsstomatid
värsket kurki
100 g õhukesi singiviile
1 punane paprika
hakitud tilli

Segasin toasooja toorjuustu hapukoore ja majoneesiga ning lisasin väikesteks kuubikuteks hakitud singi ja kurgisalati. Lõikasin röstleibadel ja -saiadel (kasutasin mõlemaid) ääred ära ja ladusin 3x3 viilu alusele. Määrisin peale täidist ja ladusin uue kihi leibu. Kellele meeldib mahlasem võileivatort, võiks leibasid vähese puljongiga immutada. Mina ei immutanud, aga lõpptulemus oli minu arvates siiski mahlane. Kui viimane kiht täidist määritud ja leivad peale laotud, jätsin tordi toidukilesse mässitult järgmise päeva õhtuni külma seisma. Kaunistasin vahetult enne lauale panemist. Segasin majoneesi ja hapukoore maitseainega, määrisin tordi peale ja külgedele. Küljed katsin hakitud tilliga. Tordi peale puistasin riivjuustu ja kaunistasin singiviilude, tomatite, kurgi ja hakitud paprikaga.

Täitsa mõnus oli. Isale oleks kindalsti kalaga tort rohkem meeldinud, aga esimeseks katsetuseks ei julgenud seda valida.

Trühvlitort



Vanakooli trühvlitort on mu ema lemmik. See, mis pealt kaunistatud roosade ja roheliste võikreemist roosidega. Alguses mõtlesingi, et teen talle sünnipäevaks võimalikult poetordi sarnase tordi, aga võikreem oli see, mis mind lõpuks ümber otsustama sundis. Mulle endale ei meeldi võikreem üldse ja pole seda ka kunagi ise teinud... ühesõnaga eelarvamused tapsid suurejoonelise plaani. Aga kindlasti tahtsin teha tordi peale trühvlipuru ja immutada biskviiti rohke brändi või konjakiga. Ikka nii, et oleks tunda, et see pole mingi laste tort :) Brändit, konjakit ma ema-isa baarikapist ei leidnud, nii et tort sai hoopis rummise meki juurde.

Peale internetis ja kokaraamatutes tuhnimist tuli tõdeda, et midagi vanakooli trühvlitordi sarnast on tenud ainult Sille. Kuna ma olin otsustanud võikreemist loobuda, kombineerisin oma tordi lõpuks erinevatest retseptidest kokku. Hirm ebaõnnestumise ees oli suur. Mul on ju vaja kindlustunnet, et keegi on ennem midagi niisugust teinud ja see ka süüa kõlbab. Alkoholi pole ma varem toidu tegemisel kasutanud, olen selles valdkonnas eriti roheline. Sellepärast ajasid mind erinevad retseptid suurde segadusse, sest mõnes tordis oli alkoholi kasutatud vaid kaks supilusikatäit, teises aga poolteist detsiliitrit. Võtsin riski, et tort võib maanduda kompostihunnikus :)

Aga oh üllatust! Peale õe, kes ei ole veel muidugi ka 18 täis, maitses tort kõigile. See sai mõnusalt mahlane, šokolaadine, korraga magus ja mõrkjas ja parajalt kange. Onult sain hiljem pahandada, et maalt nii vähe torti kaasa tõin ja Kutt muudkui nurus alkooliga kooki.


Vaja läheb:

4 muna
2 dl suhkrut
veidi soola
1 dl jahu
1 dl kartulijahu
1 tl küpsetuspulbrit

Kreem:
300 g Bitteri šokolaadi
2,5 dl vahukoort
4 spl võid

Puru:
2 dl tuhksuhkrut
2 tl sulatatud võid
2 spl suhkruta kakaopulbrit

Immutamiseks:
0,5 dl rummi
1 dl metsmaasikasiirupit

Küpsetasin lahtikäivas koogivormis (26 cm) biskviitpõhja. Selleks vahustasin munad soola ja suhkruga tugevaks vahuks ja sõelusin munavahu hulka omavahel segatud jahud ning küpsetuspulbri. Segasin õrnalt läbi, valasin vormi ja küpsetasin 200 kraadi juures umbes 10 minutit. Lõikasin biskviidi pooleks ja immutasin mõlemad pooled rummi-maasikasiirupi seguga. Kreemi jaoks valasin koore potti ja panin tasasele tulele. Tükeldasin sisse šokolaadi ning segasin pidevalt kuni šokolaad oli sulanud. Siis lisasin võitükid ja võtsin segu tulelt. Jahutasin kreemi kloppides. Jahtunud kreemi määrisin kahe biskviidikihi vahele ja peale. Puru tegin sõrmedega segades. Segasin omavahel tuhksuhkru ja kakaopulbri ning lisasin vähe haaval sulataud või. Segu ei tohi jääda liiga märg, siis ei saa ilusat puru. Seega ei tohiks kogu võid korraga lisada, vaid järk-järgult. Kätega surudes sain segust lõpuks tugeva palli, panin selle veidikeseks külmkappi ja hiljem riivisin tordile. Puru tuleks tordile riivida enne, kui šokolaadikreem tordil hangub. Minul jäid servad katmata, sest panin vahepeal Kutti magama. Hiljem oli kreem aga juba kõva ja sinna ei jäänud enam midagi külge.

Kaunistamise peale ei olnudki ma mõelnud. Puhast šokolaadi enam järel ei olnud, et vigureid teha. Proovisin siis kreemi jääkidega numbreid joonistada. Kuigi panin kolm šokolaadi viite ööseks sügavkülma, lootes et neist seal asja saab, sain ainult ühte kasutada. Nii et ema ei saanud sellel aastal mitte 55 vaid hoopis 5 :)

Õunastruudel


Peale esimest struudlikatsetust tundus, et õige struudli saab ikka õuntest. Ja nii ongi. Sõin ja hakkasin kahtlema, kas ma ikka tegin selle ise :) Nii ehtsa struudli maitsega tuli. Taigen parajalt soolane ja sees magus mahlane täidis. Soojalt maitses kõige paremini ja täiuslikkusest oli puudu vaid vaniljejäätis.

Enne kui küpsetamiseks läks, lugesin kooskokkamise postitusi ja sain muidugi jälle targemaks. Nii et otsustasin taigna teha muna kasutamata. See oli õige otsus. Eelmine taigen kleepus nagu näts näppude külge ja läks ikka väga kaua aega ja kannatust vaja, et see mõnusaks sõtkuda. Seekord seda muret polnud. Katsetasin ka täistera nisujahu ja erinevalt eelmisest korrast, tegin poole tavapärasest taigna kogusest. Täiesti piisav.

Vaja läheb:

150 g täistera nisujahu
0,5 dl sooja vett
25 g õli
soola
1 tl äädikat

Täidis:
500g puhastatud ja tükeldatud õunu
peotäis rosinaid
50 g mandlilaaste
2 tl kaneeli
0,5 dl riivsaia
0,5 dl suhkrut

Jahu segasin soolaga ja lisasin omavahel segatud õli, vee ja äädika. Sõtkusin taigna ja lasin pool tundi soojas kohas seista. Rullisin taigna küpsetuspaberil õhukeseks. Laotasin peale omavahel segatud täidiseained, keerasin küpsetuspaberi abiga rulli ja määrisin pealt sulavõiga. Küpsetasin 180-kraadises ahjus 45 minutit. Küpsetamise käigus määrisin struudlit veel mõned korrad sulavõiga. Jahtunud struudlile raputasin tuhksuhkrut.

Njah, midagi pole teha, sügis trügib tuppa ja pildid pole enam need... valgust on korteris nii vähe. Päike paistab, kui muidugi paistab, ka ainult hommikuti aknast sisse :( Seetõttu jääb sügisel ja talvel kindlasti ka toidupostitusi minu blogis järjest vähemaks. Fotopoed ei raatsi kah raskel ajal oma kraami odavamalt ära anda. Kadekopsid sellised...

Kobintsikud :)


Käime Kutiga mõnikord salaja Kaubamaja kolmandal korrusel kohupiimapontšikuid söömas. Näiteks eile, kui käisime hädaolukorras Kaubamaja tualettruumis, möödusime kohvikust ja Kutt hakkas nuruma, et lähme kamapalli sööma. Küsisin igaks juhuks üle, et kas ta mõtleb kohupiimapalli või on tõesti kama isu peale tulnud :) Loomulikult mõtles ta kohupiimapalli. Kuna need pallid tal sassi kipuvad minema, siis avaldasin talle saladuse, et tegelikult on need hoopis kohupiimapontšikud ja tegelikult võib emme neid ise ka kodus teha. Niisiis, peale eilset maiustamist, tegime täna hommikul ise kohupiimapontšikuid. Öö jooksul oli Kutt seda pallide asja seedinud ja hommikul tuli ta välja järjekordse lühendiga pikast sõnast kohupiimapontšikud. Ta ütles: "Kobintsikuid teeme!" No kui kobintsikuid, siis kobintsikuid :) Retsepti leidsin siit, muutsin koguseid ja lisasin maitseid.

Vaja läheb:

400 g kohupiima
2 muna
100 g jahu
0,75 dl suhkrut
vanillsuhkrut
sidrunimahla
soola
noaotsatäis soodat
1 l rapsiõli küpsetamiseks

Kloppisin munad suhkrutega lahti, lisasin kohupiima ja natuke sidrunimahla. Segasin jahu soola ja soodaga ning segasin kohupiima-munasegu hulka. Lasin taignal enne küpsetamist 10 minutit seista. Kuumutasin potis õli (parajalt kuum on õli siis, kui taigen selle sees särisema hakkab) ja tõstsin lusikaga taignaportsud kuuma õli sisse. Küpsetasin kohe päris pruuniks, just selliseks nagu Kaubamajas :) Tegin alguses supilusikaga, aga ei ole mõtet. Teelusikaga saab parajad pontšikud ja siis ei jää need ka seest nätskeks. No nii ümmargused ja tihked meie kobintsikud ei tulnud, aga maitse poolest ei jäänud küll kohviku omadele alla.

Virsikumoos


Et talvel meenutada, kui mõnus on suvel turulettide vahel jalutada ja head paremat kokku osta, tegin virsikumoosi. Praegu saab turult nii ilusaid ja küpseid virsikuid... Isegi veidi kahju oli neid potti panna, kuigi külmal talvehommikul on selle üle kindlasti hea meel. Moos sai mõnusalt mahe. Hoidiste raamatust leidsin ühe mooside põhiretsepti ja selle järgi enamvähem toimisingi.

Vaja läheb:

1 kg virsikuid (puhastatud kujul)
600 g suhkrut
2 dl vett
1 sidrun

Pesin virsikud korralikult puhtaks. Koorida ma neid ei viitsinud, aga kivid võtsin ikka välja :) Panin paksupõhjalisse potti vee, sidrunist pressitud mahla ja virsikutükid ning kuumutasin umbes 10 minutit. Siis purustasin virsikud saumiksriga, lisasin suhkru ja keetsin tasasel tulel pool tundi. Vahu riisusin. Valasin moosi kuumadesse purkidesse. Täitsa mõnus moositegu oli.

Kui virsikumoos valmis sai, tuli meelde, et tegelikult oli vaja ju õunamoosi teha. Maalt sai kaasa toodud mingit sorti õunad?, mis ei näinud väga isuäratavad välja ja polnud teab mis magusad ka. Niisiis sai õunamoositegu ka ette võetud. Pilti ma ei teinud, sest see õunamoos näeb purgis täpselt samasugune välja nagu virsikumoos. Sellepärast sai isegi sildid peale kleebitud, et pärast segamini ei ajaks.

Vaja läheb:

1,5 kg õunu
700 g suhkrut
2 dl vett
1 sidrun
2 kaneelikoort

Seekord ma koorimisest ei pääsenud, sest õunad olid parajalt laigulised. Moosi tegin aga täpselt samuti nagu virsiku omagi. Pärast saumikserdamist lisasin potti kaneelikoored ja enne moosi purkidesse valamist urgitsesin need välja. Ja jälle üks hea pannkoogimoos talvel võtta. Onu on meil suur moosisõber :)