Õunastruudel


Peale esimest struudlikatsetust tundus, et õige struudli saab ikka õuntest. Ja nii ongi. Sõin ja hakkasin kahtlema, kas ma ikka tegin selle ise :) Nii ehtsa struudli maitsega tuli. Taigen parajalt soolane ja sees magus mahlane täidis. Soojalt maitses kõige paremini ja täiuslikkusest oli puudu vaid vaniljejäätis.

Enne kui küpsetamiseks läks, lugesin kooskokkamise postitusi ja sain muidugi jälle targemaks. Nii et otsustasin taigna teha muna kasutamata. See oli õige otsus. Eelmine taigen kleepus nagu näts näppude külge ja läks ikka väga kaua aega ja kannatust vaja, et see mõnusaks sõtkuda. Seekord seda muret polnud. Katsetasin ka täistera nisujahu ja erinevalt eelmisest korrast, tegin poole tavapärasest taigna kogusest. Täiesti piisav.

Vaja läheb:

150 g täistera nisujahu
0,5 dl sooja vett
25 g õli
soola
1 tl äädikat

Täidis:
500g puhastatud ja tükeldatud õunu
peotäis rosinaid
50 g mandlilaaste
2 tl kaneeli
0,5 dl riivsaia
0,5 dl suhkrut

Jahu segasin soolaga ja lisasin omavahel segatud õli, vee ja äädika. Sõtkusin taigna ja lasin pool tundi soojas kohas seista. Rullisin taigna küpsetuspaberil õhukeseks. Laotasin peale omavahel segatud täidiseained, keerasin küpsetuspaberi abiga rulli ja määrisin pealt sulavõiga. Küpsetasin 180-kraadises ahjus 45 minutit. Küpsetamise käigus määrisin struudlit veel mõned korrad sulavõiga. Jahtunud struudlile raputasin tuhksuhkrut.

Njah, midagi pole teha, sügis trügib tuppa ja pildid pole enam need... valgust on korteris nii vähe. Päike paistab, kui muidugi paistab, ka ainult hommikuti aknast sisse :( Seetõttu jääb sügisel ja talvel kindlasti ka toidupostitusi minu blogis järjest vähemaks. Fotopoed ei raatsi kah raskel ajal oma kraami odavamalt ära anda. Kadekopsid sellised...

Kobintsikud :)


Käime Kutiga mõnikord salaja Kaubamaja kolmandal korrusel kohupiimapontšikuid söömas. Näiteks eile, kui käisime hädaolukorras Kaubamaja tualettruumis, möödusime kohvikust ja Kutt hakkas nuruma, et lähme kamapalli sööma. Küsisin igaks juhuks üle, et kas ta mõtleb kohupiimapalli või on tõesti kama isu peale tulnud :) Loomulikult mõtles ta kohupiimapalli. Kuna need pallid tal sassi kipuvad minema, siis avaldasin talle saladuse, et tegelikult on need hoopis kohupiimapontšikud ja tegelikult võib emme neid ise ka kodus teha. Niisiis, peale eilset maiustamist, tegime täna hommikul ise kohupiimapontšikuid. Öö jooksul oli Kutt seda pallide asja seedinud ja hommikul tuli ta välja järjekordse lühendiga pikast sõnast kohupiimapontšikud. Ta ütles: "Kobintsikuid teeme!" No kui kobintsikuid, siis kobintsikuid :) Retsepti leidsin siit, muutsin koguseid ja lisasin maitseid.

Vaja läheb:

400 g kohupiima
2 muna
100 g jahu
0,75 dl suhkrut
vanillsuhkrut
sidrunimahla
soola
noaotsatäis soodat
1 l rapsiõli küpsetamiseks

Kloppisin munad suhkrutega lahti, lisasin kohupiima ja natuke sidrunimahla. Segasin jahu soola ja soodaga ning segasin kohupiima-munasegu hulka. Lasin taignal enne küpsetamist 10 minutit seista. Kuumutasin potis õli (parajalt kuum on õli siis, kui taigen selle sees särisema hakkab) ja tõstsin lusikaga taignaportsud kuuma õli sisse. Küpsetasin kohe päris pruuniks, just selliseks nagu Kaubamajas :) Tegin alguses supilusikaga, aga ei ole mõtet. Teelusikaga saab parajad pontšikud ja siis ei jää need ka seest nätskeks. No nii ümmargused ja tihked meie kobintsikud ei tulnud, aga maitse poolest ei jäänud küll kohviku omadele alla.

Virsikumoos


Et talvel meenutada, kui mõnus on suvel turulettide vahel jalutada ja head paremat kokku osta, tegin virsikumoosi. Praegu saab turult nii ilusaid ja küpseid virsikuid... Isegi veidi kahju oli neid potti panna, kuigi külmal talvehommikul on selle üle kindlasti hea meel. Moos sai mõnusalt mahe. Hoidiste raamatust leidsin ühe mooside põhiretsepti ja selle järgi enamvähem toimisingi.

Vaja läheb:

1 kg virsikuid (puhastatud kujul)
600 g suhkrut
2 dl vett
1 sidrun

Pesin virsikud korralikult puhtaks. Koorida ma neid ei viitsinud, aga kivid võtsin ikka välja :) Panin paksupõhjalisse potti vee, sidrunist pressitud mahla ja virsikutükid ning kuumutasin umbes 10 minutit. Siis purustasin virsikud saumiksriga, lisasin suhkru ja keetsin tasasel tulel pool tundi. Vahu riisusin. Valasin moosi kuumadesse purkidesse. Täitsa mõnus moositegu oli.

Kui virsikumoos valmis sai, tuli meelde, et tegelikult oli vaja ju õunamoosi teha. Maalt sai kaasa toodud mingit sorti õunad?, mis ei näinud väga isuäratavad välja ja polnud teab mis magusad ka. Niisiis sai õunamoositegu ka ette võetud. Pilti ma ei teinud, sest see õunamoos näeb purgis täpselt samasugune välja nagu virsikumoos. Sellepärast sai isegi sildid peale kleebitud, et pärast segamini ei ajaks.

Vaja läheb:

1,5 kg õunu
700 g suhkrut
2 dl vett
1 sidrun
2 kaneelikoort

Seekord ma koorimisest ei pääsenud, sest õunad olid parajalt laigulised. Moosi tegin aga täpselt samuti nagu virsiku omagi. Pärast saumikserdamist lisasin potti kaneelikoored ja enne moosi purkidesse valamist urgitsesin need välja. Ja jälle üks hea pannkoogimoos talvel võtta. Onu on meil suur moosisõber :)

Supikuubik


Ma ikka imestan, et miks ma ise nii lihtsate asjade peale ei tule. Olgem ausad, mina talvel poest tilli osta ei raatsi ja sellepärast olen ma juba mitu head aastat suvel maitserohelist hakkinud ja karbiga sügavkülma pannud. Ikka selleks, et oleks külmadel talvekuudel hea supi ja kastme sisse susata. Kuna tavaliselt saab see roheline kapist juba enne kurgede minekut otsa (seda on lihtsalt nii mugav kasutada), siis sellel aastal olen tunduvalt suuremates kogustes tilli ja peterselli jääkambrisse surunud. Ja lisaks niisama karpi panemisele, ka kuubikuid treinud :) See idee jäi kuskilt silma-kõrva. Ma ei imesta, et ma enam ei mäleta kust. Ega siin muud nippi polegi, kui hakitud maitseroheline jääkuubikute resti aukudesse suruda, siis vesi peale kallata ja külmutada. Keeva supi sees sulab kuubik sekunditega.

Ma mõtlen kogu aeg, et kas peaks mingi kindla kuupäeva paika panema, millal sügavkülmast marju ja muud head paremat võtma võib hakata. Mõtled ju, et panen talveks külma, aga millal see talv siis hakkab? Kas siis, kui lumi maas või siis kui kalender ütleb? Tavaliselt on ikka jaanuar-veebruar need kuud, kus sügavkülmas juba tuul ulub... Kuna meie külm on nii väike, siis ei tohiks enne detsembrit sealt küll midagi võtta :) Aga üks roheline kuubik lendas eile juba kanasupi sisse... Igatahes kunagi saab minu unistuste köögis olema suur-suur-suur sügavkülmkapp. Nii umbes saja aasta pärast... Nooh loodetavasti ikka varem, aga lihtsalt ei jõua seda aega ära odata.

Mustsõstrajäätis


No ei ole võimalik ilma jäätisekulbita ilusaid jäätisepalle teha. Aga ilma jäätisemasinata on võimalik ilusat jäätist teha küll. Väga lihtne, väga sametine ja magus, väga rammus ja väga rammus ja väga rammus :) Ja kindlasti kondenspiimasõprade lemmik.

Imelik on see, et tavaliselt meil sügavkülmas jäätist ei ole, sest me ei ole erilised jäätisesööjad. Aga nüüd, kui olen kaks korda kodus uue masinaga jäätist teinud, on selline tunne, et ainult sellest toitukski. Täiesti uskumatu. Ja lubamatu :) arvestades seda, et jäätisemasina õnnelikud omanikud kurdavad kiiresti lisanduvate kilode üle.

Praegu oleme maal ja jäätise isu tuli. Eriti peale Ragne blogis nähtud mustsõstra-vaarikajäätise pilti. Pidingi kohe järele proovima. Mustsõstar sobib siia minu arvates eriliselt hästi. Tugeva maitsega ja liiga magusale kondenspiimale hea vastane.

Vaja läheb:

1 purk kondenspiima
4 dl vahukoort
200 g mustsõstraid
50 ml vett
50 g suhkrut

Marjad panin veega potti, keetsin 5 minutit. Lisasin suhkru ja keetsin veel umbes 5 minutit. Tekkinud vahu korjasin ära. Jahutasin segu ja surusin siis läbi sõela. Tulemuseks mõnus siirup. Vahukoore vahustasin tugevamaks vahuks, lisasin edasi vahustades kondenspiima. Valasin saadud segu kaanega suletavasse karpi. Jäätisesegu peale niristasin marjasiirupi ja segasin veidi, et siirup ühtlasemalt jaotuks. Enne maiustamist tuleb jäätist vähemalt 6 tundi sügavkülmas hoida.

Suurem osa siirupist valgus karbipõhja, nii et pealmine osa sai liiga magus ja alumine hapu. Oleks pidanud rohkem segama. Aga kui võtta jäätist nii, et suruda lusikas ülevalt alla karbipõhja, mitte tõmmata vaid pealt, siis saab kokku väga hea.

Mustsõstra-ricottastruudel


Selle kohta, kuidas ja milliste täidistega struudlit teha, leiab kasulikku lugemist Nami-nami foorumist. Ma ei ole kunagi varem struudlit teinud, sest see on tundunud väga keeruline. Eriti taigna imeõhukeseks venitamine ja kokku rullimine. Hoolimata hirmutavatest eelarvamustest, ei valinud ma lihtsamat teed ega kasutanud juba valmis leht- või filotainast, vaid otsustasin struudlitaigna ise teha. Ei olnudki selles midagi keerulist ja kaelamurdvat. Ja taigna rulli keeramine läks ka edukalt. Kuigi ma natuke kahtlen, kas rullisin taigna ikka nii õhukeseks, et läbi selle oleks ajalehte lugeda saanud :)

Vaja läheb:

400 g jahu
2 dl leiget vett
1 muna
1 sl õli
1 tl 10% äädikat
veidi soola

Täidis:
2 muna
250 g ricottat
1 dl suhkrut
1 tl vanillsuhkrut
mustsõstraid, nii palju kui meeldib :)

Kloppisin muna lahti, segasin juurde leige vee, soola, õli ja äädika. Segasin vedeliku vähe haaval jahu hulka, sõtkusin ühtlaseks. Tundus, et taigen sai liiga vedel. Lisasin jahu tunde järgi juurde, nii et see enam käte külge ei jäänud. Palju seda jahu lõpuks kokku läks ei teagi, aga kindlasti mitte 300 g nagu aluseks võetud retseptis kirjas. Jätsin taigna pooleks tunniks seisma (mitte külma). Vahustasin munad suhkruga, lisasin ricotta, vanillsuhkru ja segasin ühtlaseks massiks. Taigna asetasin võiga määritud küpsetuspaberile ja rullisin selle nii õhukeseks kui sain. Tegelikult oleks veelgi õhemaks saanud, aga hakkasin kartma :) Määrisin taignale täidise, laotasin peale mustsõstrad ja keerasin küpsetuspaberi abiga rulli. Määrisin pealt sulavõiga. (Mulle tundus, et struudel saab kuidagi liiga suur ja lõikasin rullitud taigna enne täidise lisamist kaheks, nii et sain tegelikult kaks struudlit.) Küpsetasin 200 kraadises ahjus veidi üle 40 minuti, vahepeal mitu korda struudleid sulavõiga määrides. Kuna minu struudlid küpsesid pealt väga kõvaks, arvan et temperatuuriga võiks kokku hoida. Arvan, et 180 kraadi on piisav. Jahtunud struudlitele raputasin peale tuhksuhkrut.

Maitse sai hea, kuigi täidis oleks võinud magusam ja mahlasem olla. Ja ma olen täiesti kindel, et õunad ja rosinad on ikka need kõige õigemad täidise ained. Nii et esimesele struudlile võiks hindeks panna 3-. See kolm miinus on meie peres kõva tegija. Juba ammustest aegadest. Isa nimelt armastab meil asju just selle numbriga hinnata. Ükskõik on siis tegelikult paremini või halvemini :)

Mustikajäätis


Sain sünnipäevaks jäätisemasina. Aitäh! Suvi hakkab küll juba lõppema ja sügavkülm on head paremat täis topitud, aga sellest pole midagi. Väikesed ümberkorraldused külmkapis ja saigi jäätis tehtud. Esimese korra kohta väga hea tulemus. Ja kogemus. Aega võtab jäätise tegemine omajagu, aga selle korvab teadmine, et sööd puhast kraami. Kui süveneda poes müüdava jäätise koostisse (mida tavaliselt ju teha ei viitsi), siis pole seal tegelikult midagi isuäratavat. Ja kui jäätisemaias laps ka majas, siis on omatehtud jäätis ikka see kõike õigem.

Raamat "Jäised ahvatlused" on mul umbes aasta jagu riiulil seisnud ja oodanud, millal mu jäätisemasina unistus täitub. Nüüd on aeg see täie hooga kasutusse võtta. Esimeseks katsetuseks valisin mustikajäätise.

Vaja läheb:

2,5 dl piima
1 tl vanillsuhkrut
3 munakollast
1 dl suhkrut
1 dl vahukoort
1,5 dl mustikaid

Kuumutasin piima keemiseni. Vahustasin munakollased suhkruga kohevaks ja valasin piima pidevalt segades munavahu hulka. Kuumutasin muna-piima segu nõrgal kuumusel kogu aeg segades umbes 10 minutit, kuni segu paksenes. Kuumutasin kas liiga kaua või liiga tugeval kuumusel, sest segu läks lõpuks tükki, just nagu teraliseks. Vahetult enne seda imetlesin veel, kui ilusti on paksuks läinud ja näeb siidine välja. Sel hetkel oleks vist pidanudki kuumutamise lõpetama. Jahutasin segu külmaveevannis. Vahukoore vahustasin vaid kergelt ja mikserdasin sisse mustikad. Valasin jäätisemasinasse kõigepealt muna-piima segu ning siis mustikase vahukoore ja panin masina käima. Muna-piima segu oleks tulnud tegelikult veel mõned tunnid külmkapis hoida (aga ei kannatanud oodata ju), sest konteineri seinale tekkis ruttu mõne millimeetri paksune rasvane kiht. Järelikult oli segu liiga soe. Masin keerles üle 25 minuti, kuni lõpuks urisema hakkas ja märku andis, et enam ei jõua. Panin jäätise karbiga sügavkülma. Kõige mõnusam oli jäätis alles järgmisel hommikul, kuigi selleks ajaks polnud suurt midagi enam järel. Pildil ongi kaks viimast lusikatäit.

Retseptis olid kogused tegelikult poole suuremad, aga minu masinasse poleks jäätisesegu siis küll kuidagi mahtunud. Kasutusjuhendis on kirjas, et 0,5 liitrit võib aineid konteinerisse panna. Seda ma siis silmas pidasingi. Segu tuli veidi rohkem, aga masinasse valades selgus, et Max jooneni oli ruumi veel küll. Eks see kujuneb katsetamise käigus välja, millised kogused need kõige õigemad on. Lõpuks sain umbes kolmveerad liitrit valmis jäätist. Oli selline koorene ja mõnusalt mustikane. Kahetsen, et viimasel hetkel veel veidi suhkrut juurde lisasin. Kartsin, et äkki mustikas jääb liiga hapu, aga retseptis oli selle peale juba mõeldud. Olekski parajalt magus tulnud. Minu oma sai liiga läila. Onu sai igatahes ainult ühe pisikese lusikatäie maitsta ja otsas ta juba oligi. Homme panen uue - maasikajäätise -keerlema.

Päikeseline kukeseenepirukas


On hea kui peres leidub inimesi, kes suurima hea meelega seenel käivad. Seekordne seenelkäik oli hästi ajastatud. Palusin endale ka natuke kukekaid, et saaks külalistele pirukat teha.
Onu seeni ei söö. Tema arvates on seened maahallitus ja hallitust tema juba suhu ei pista. Aga on varemgi juhtunud, et Onu sööb pirukat, kus seened sees. Seekord oli külaliste seas ka üks mitte seenesööja, aga pirukas maitses sellegipoolest hästi :)


Juba tükk aega olen mõelnud, et võiks kukeseenemuffineid teha, aga pirukas on ikka pidupäeval sobilikum. Sirvisin oma pirukaraamatud läbi, aga ei leidnud sellist nagu hing ihaldas. Lõpuks leidsin mõnusa kukeseenepiruka Ragne blogist. Tegin väikesed muudatused pirukapõhjas, täidis jäi samaks.

Vaja läheb:

150 g võid
3,5 dl jahu
0,5 tl soola
2 spl vett
2 tl mooniseemneid

Täidis:
1 sibul
300 g kukeseeni
100 g suitsupeekonit
2 tl tilli
soola, pipart

Kate:
2 dl hapukoort
2 muna
75 g valgehallitusjuustu (Camembert)

Segasin jahu soola ja mooniseemnetega, lisasin võitükikesed ja segasin läbi. Lisasin vee ja sõtkusin käega taignaks. Surusin taigna küpsetuspaberiga vooderdatud lähtikäiva vormi (26 cm) põhja ja äärtesse ning eelküpsetasin 200 kraadises ahjus 10 minutit. Täidiseks praadisin sibulat ja kukeseeni võis seni kuni seentest eraldunud vedelik aurustus, lisasin siis peekoni ja tilli, maitsestasin soola, pipraga. Valasin segu poolküpsele põhjale. Katteks kloppisin munad lahti ning segasin juurde hapukoore. Kallasin muna-kooresegu pirukale ning ladusin peale juustuviilud. Küpsetasin 180 kraadises ahjus umbes 40 minutit.

Unustasin põhjale kahvliga augud torgata ja ühel hetkel oli mul ahjus suur pirukapall, mis nägi välja nagu hakkaks kohe-kohe lõhkema. Torkisin siis teda veidi noaga, aga see oli ajutine lahendus. Õnneks nägi pirukas lõpuks ikkagi hea välja.

Ragne tegi pirukapõhja köömnetega. Mina köömneid ei armasta, aga tahtsin kindlapeale ka midagi põhjale lisada :) Panin siis mooniseemneid. Arg nagu ma olen, eriti esimesel korral, koonerdasin kõvasti. Maitset polnud tundagi. Kindlasti oleks põhi põnevam olnud, kui oleks mooniseemnetest täpilisem olnud. Üle ei maksa muidugi pingutada, aga arvan, et halba maitset need ei anna. Järgmisel pirukateol proovin järele.

Kohupiima-laimitort



Midagi pole muutunud. Tormasin eile enne külaliste tulekut veel kiiresti poodi veini järele ja sealt see jälle tuli: "Kas teil dokumenti on?". Ja veel kurjalt, nagu tahaks mind nii väga teolt tabada. Andsin talle andeks, sest tal oli väga piinlik, kui mu sünniaastat nägi. Ta lausa vabandas ja ütles, et ma näen tõesti väga noor välja. Ma ikka mõtlen, et mida see siis tähendab? 15 või? Ma saan aru, et kui dokumenti küsitakse, siis arvatakse, et ma olen noorem kui 18. Loodan, et paistan siis pigem 17 ja poolene :)

Olgu kuidas on, aga eilsetele sünnipäeva külalistele pakkusin kukeseenepirukat, vutimunasalatit (seekord panin salatisse peekoni asemel grillitud toorvorsti) ja kohupiima-laimitorti. Salat ja pirukas tulid kohe eriti head, aga tordipõhi ei saanud nii maitsev, kui tavaliselt. Kasutasin teist šokolaadi ja ajan kõik selle kaela :) Retsept "Tordiraamatust".


Vaja läheb:

12 Digestive küpsist
50 g tumedat šokolaadi
75 g võid

Kate:
3 muna
1 dl suhkrut
250 kohupiimapastat
180 g maitsestamata toorjuustu
1 dl vahukoort
1 laimi mahl
2 tl vanillsuhkrut
125 g kuivatatud aprikoose

Riivisin šokolaadi, segasin selle purustatud küpsiste ja sulatatud võiga. Vooderdasin lahtikäiva koogivormi küpsetuspaberiga (põhi, ääred) ja surusin segu vormi põhja ja äärtesse. Täidiseks kloppisin munad suhkruga lahti, lisasin kohupiima, toorjuustu ja vahustamata koore ning segasin ühtlaseks. Lisasin laimist pressitud mahla (enne riivisin laimilt koore, et seda hiljem kaunistamiseks kasutada) ja tükeldatud aprikoosid ning valasin segu vormi. Küpsetasin 175 kraadises ahjus umbes 80 minutit.

Ikka ma veel ei õpi. Alles tegin ju kohupiimast kooki. Ega ma siis asjata ei räägi, et mul on kehv mälu :D Kohupiimatort tuleb PÄEV VAREM valmis teha, sest siis on ta tunduvalt maitsvam ja mahlakam.

Ahjukrõbe pähklimüsli nähtamatu šokolaadiga


No see esimene isetehtud müsli sai küll väga kiiresti otsa. Aga veel kiiremini sai valmis uus. Käin aeg-ajalt ühte Ragne müslit piilumas, see tundub mulle eriti isuäratavana. Kuna ma pole veel vajalikke komponente varunud, siis tuleb seda mõni teine kord teha. Küll aga sain sealt hea idee segada mee sisse magusat kakaopulbrit.

Müsli valmistasin samamoodi nagu eelmisegi, ainult selle vahega, et mee ja õli sisse lisasin suure lusikatäie kakaopulbrit, segasin kõik ained kohe kokku ja panin ahju. Sisse läksid tükeldatud mandlid, sarapuupähklid, kaerahelbed, kõrvitsaseemned ja rosinad.

Mandlitäidisega kakaokook


Sellest pidi tulema hoopis mandlitäidisega kakaorull, aga nihu läks see rulli keeramine. Ei tasu ikka tarka mängida. Mõnikord on kasulik retsepti uskuda. Tundus kuidagi väga hirmutav, et munade vahustamise käigus tuleb neile lisada 2 spl keeva vett. Mis sest munast niimoodi saab? Ei olnud aega uurida ja ei julgenud proovida. Mõtlesin, et teen nii nagu tavalist biskviiti. Aga tulemuseks oli see, et rulli oli seda biskviiti küll võimatu keerata. Suured praod krõbisesid kohe sisse. Samas pole see 2 lusikat teab mis suur kogus, mis ta ikka teinud oleks. Aga ajas segadusse, milleks seda üldse vaja. Kas see on seotud kuidagi kakao lisamisega... Ühesõnaga õppetund missugune. Ära katseta oma sünnipäeval uusi asju, vaid kostita külalisi juba järeleproovitud hõrgutistega ... ja usu trükimusta (aga mitte alati :) ... ja kui kook vajab paar tundi enne serveerimist külmkapis seismist, siis tuleb talle seda võimaldada. Jälle juhtus nii, et aega jäi väheks ja õhtul Tartusse jõudes maitses kook hoopis mahlasemalt ja paremini kui päeval pidulaual.
Panen kirja nii nagu tegin, mitte nii nagu oleks võinud teha :)

Vaja läheb:

3 suurt muna
1,5 dl suhkrut
2 dl jahu
2 spl naturaalset kakaopulbrit
1,5 tl küpsetuspulbrit
apelsinimahla immutamiseks

Täidis:
200g kohupiimapastat
2 spl suhkrut
2 dl vahukoort
3 spl kanget apelsinimahla
200g mandlimassi (martsipani)

Vahustasin munad kohevaks vahuks (siinkohal oleks tulnud vahustamist jätkates lisada 2 spl tulist vett, mida ma ei teinud. Muidu retsept täpselt sama). Sõelusin munavahu peale omavahel segatud jahu, kakao ja küpsetuspulbri ja segasin õrnalt läbi. Küpsetasin 225 kraadises ahjus 7-8 minutit. Kui selgus, et rulli ei saa põhja keerata, lõikasin selle lihtsalt pooleks. Vahukoore vahustasin suhkruga tugevamaks vahuks, segasin kohupiima ja apelsinimahlaga ja määrisin täielikult jahtunud koogipõhjale. Koogipõhja immutasin eelnevalt apelsinimahlaga. Kohupiima peale lõikasin martsipanitükikesed ja kõige peale asetasin teise osa koogipõhjast. Enne söömist võiks kook seista mõned tunnid külmas.

Hoolimata erinevatest ebaõnnestumistest, maitses kook hilisõhtul väga mõnusasti.

Singi- koorepirukas


Singipirukas on ka hea. Lõhn oli nii isuäratav, et see ei jätnud ka Pollat ükskõikseks. Sellepärast trügiski ta koos pirukaga pildile. Arvab, et on nähtamatu, aga on tegelikult täitsa nähtav seal võõrasemade varjus :) Nii kana- kui singipirukas on pärit raamatust "100 pirukat".

Vaja läheb:

150g võid
3 ja pool dl jahu
pool tl soola
2 spl vett

Kate:
200g sinki
3 muna
3 ja pool dl kohvikoort
1 suur sibul
pool tl soola
valget pipart
2 dl riivjuustu

Põhi on täpselt sama, mis eelmisel pirukal ja vajab samuti 10 minutit eelküpsetamist. Sibula ja singi pruunistasin pannil ja valasin poolküpsele põhjale. Raputasin peale riivjuustu. Kloppisin munad, lisasin maitseained ja segasin koorega ning valasin pirukale. Küpsetasin umbes 30 minutit.

Kana-juustupirukas

Sünnipäev siis selleks korraks jälle möödas. Kuigi tähistamist jagub veel sellessegi nädalasse. Aga nagu vendki soovis, siis head vananemist mulle :) Kulub ära küll. Otseses mõttes. Kui Onuga Rootsis käisime, pidin pidevalt metroojaamas seletama, et soovin kaks täiskasvanute piletit. No ausõna ei ole laps. Aegajalt tuleb ikka ette, et küsitakse dokumenti ja kommenteeritakse. No mis sa teed. Viimane kord oli juuksur see, kes imestas, et nii noor ja juba laps. Oleks siis ennem mu vanustki küsinud :) Eks ma olen salaja endale kortse igatsenud ja muid imeasju mõelnud, kuidas vanem välja näha, aga on kuidas on. Tegelikult on mul ikka hea meel. Kardan hoopis seda, et jään äkki üleöö vanaks :) Aga seni kuni kätes ramm ja silm selge, küpsetan pirukat. Sünnipäevalauale sai tehtud koguni kaks tükki. Üks kana ja juustuga, teine singiga. Mõlemad on varem äraproovitud ja väga head. Ja see kanapirukas on üks ilusamaid ja maitsvamaid pirukaid, mida siiani teinud olen.


Vaja läheb:

150g võid
3 ja pool dl jahu
pool tl soola
2 spl vett

Kate:
300g broilerifileed
broilerimaitseainet (või lihtsalt soola, pipart)
1 sibul
1 punane paprika
1 väike purk ananassitükke
100g sinihallitusjuustu
2 dl vahukoort
1 muna
2 dl riivjuustu

Jahust, soolast ja võist tegin sõrmede vahel purutaolise massi. Lisasin vee ja segasin ühtlaseks. Surusin taigna vormi põhja ja äärtele (26 cm) ja panin külma. Brolieritükid pruunistasin õlis. Lisasin hakitud sibula ja paprika, praadisin veel umbes 5 minutit. Tõstsin tulelt, segasin juurde nõrutatud ananassi, sinihallitusjuustu tükid, riivjuustu ja muna-koore segu. Kõigepealt küpsetasin põhja 200 kraadises ahjus 10 minutit. Siis valasin peale täidise ja küpsetasin piruka valmimiseni (täidis oli hüübinud ja pirukas hakkas pealt pruuniks minema) umbes 30 minutit. Varem olen põhja niisama eelküpsetanud, aga seekord proovisin ära tuntud nipi. Asetasin põhjale küpsetuspaberi (nii suure tüki, et ka ääred said kaetud), valasin vormi kotitäie jämedat odratangu ja panin ahju. Kui varem on põhi kerkima hakanud ja ääred alla vajunud, siis niimoodi toimides saab täiusliku :) eelküpsetatud pirukapõhja. Tangude asemel sobivad ka kuivatatud herned, oad.