Nami-nami uus kooskokkamise teema on keedutainaküpsetised. Mul tuli kohe Mulgi Kelder ja Viljandi kohvik meelde, kust ma juba kooli ajal šokolaadiekleere ostmas käisin. Need on lihtsalt nii head. Seda tõestab ka see, et mõnikord, nii vanade aegade mälestuseks, kui ma kohvikust läbi hüppan, et ekleere osta, on need juba otsas. Nii et minu arvates pole peale lõunat üldse mõtet Viljandi kohvikusse minna :)
Keedutainast olen korra varem teinud. Olin siis 14 või 15. Mul oli väga hea pinginaaber, kes oskas igasuguseid pirukaid ja kooke küpsetada. Ta käis mul külas ja õpetas, kuidas tuuletaskuid teha. Ja kui ta ei oleks paar aastat tagasi ära kaugele maale kolinud, siis oleksin ta kindlasti vanade aegade mälestuseks luigekesi sööma kutsunud. Kahju...
Neid luigekesi olen ma juba ammu teha igatsenud. Idee ja retsept on pärit raamatust "100 kooki 3". Alati kui raamatust koogiideed otsin, jään neid vaatama. Mõtlesin, et kui enne ei tee, siis lihavõttepühadeks ikka. Aga nüüd oli ju piisavalt põhjust...
Vaja läheb:
3 dl vett
100 g võid
veidi soola
1 tl suhkrut
3,5 dl nisujahu
4 muna
Täidis:
400 g kohupiima
2 dl vahukoort
1 tl vaniljesuhkrut
1 dl suhkrut
Kuumutasin potis vee, või, soola ja suhkru keemiseni. Vedelik tuleb vaid korraks keema lasta, et sellest ei aurustuks liiga palju vett. Vastasel juhul ainete vahekord muutub ja küpsetised ei õnnestu nii nagu peaks. Tõstsin poti tulelt. Segasin miksri ja tainakonksude abiga korraga juurde kogu jahu ning segasin kuni tainas lõi poti servade küljest lahti. Tõstsin poti tagasi pliidile ja kuumutasin tainast väga madalal kuumusel pidevalt segades 2 minutit. Selle aja jooksul jõuab tainas läbi kuumeneda ja jahu piisavalt paisuda, mis on taina õige konsistentsi seisukohalt väga oluline. Kui kaks minutit möödas, tõstsin poti tulelt ja lasin tainal 5 minutit jahtuda. Siis lisasin ükshaaval munad. Valmis tainas on õige konsistentsiga, kui see valgub tõstetud lusikalt aeglaselt maha ning tekkinud tainakuhjakesed säilitavad algse vormi.
Minu taigen sai liiga paks ja tihke. Ju ma siis ei mõõtnud jahu piisavalt täpselt või aurustus alguses kuumutamisel liiga palju vett. Kuna mul oli eeltöö tegemata, ei julgenud ma vedelikku lisada. Hiljem lugesin, et liiga tihke taina puhul tuleb võtta üks lahtiklopitud muna ja hakata seda osade kaupa lisama kuni taigen saavutab õige konsistentsi. Mina aga panin oma tihke taigna kohe kondiitripressi ja surusin küpsetuspaberile pätsikesed luikede kehade jaoks ja konksukesed kaelade jaoks. Küpsetasin 200 kraadises ahjus ligi 20 minutit, keerasin kuumuse maha ja jätsin veel 10 minutiks suletud uksega ahju. Küpsetamise ajal ei tohi mitte mingil juhul ahju ust avada esimese 10 minuti jooksul, muidu vajub tainas lössi. Tõstsin tuuletaskud jahtuma ja segasin kokku täidise ained. Lõikasin taskutel kaanekesed pealt ja lõikasin need pooleks, et saada luikedele tiivad. Tõstsin täidise taskusse, asetasin peale tiivad ning kaela. Puistasin üle tuhksuhkruga.
Hoolimata tihkest tainast, kerkisid tuuletaskud ilusasti, kippusid vaid pealt veidi murenema. Selleks, et tuuletaskud pealt väga kuivaks ei küpseks ja ilusasti kerkiksid, soovitatakse plaat järgmiselt ette valmistada - plaat määrida küpsetusmargariiniga, pritsida sinna peale jääkülma vett ja kallutada liigne vesi maha. Rasva külge jääb just paras veehulk, mis aurustudes ei lase pealispinnal kõvaks küpseda enne kookide küllaldast kerkimist.
Nami-namis on välja toodud ka peamised vead keedutaigna valmistamisel ja nende põhjused. Panen need siia ka kirja, siis hea teinekord meelde tuletada.
- Mitteküllaldane kerkimine: tainas oli kõva (sitke).
- Tuuletaskud on laialivalgunud: tainas oli vedel, palju mune. Jahu, ei ole keetmisel küllaldaselt läbi kuumenenud.
- Tuuletaskud on panni külge kleepunud: pann oli määrimata.
- Tuuletaskutel on lõhenenud põhjad: pann oli liigselt võiga määritud.
- Tuuletaskud on ahjus alla vajunud: ahju uks avati liiga vara ning taskuid puudutati vara.
- Tuuletaskute pinnal ja külgedel on suured lõhed: ahi oli liiga kuum.
Vau! Väga uhked:)
VastaKustuta