Marineeritud kõrvitsad


Ma ei mäleta ühtegi jõulu ilma kõrvitsasalatita. Ja selleta, et vend ei oleks otse purgist marinaadi joonud. Vaatasin seda alati hirmuga pealt ja tundsin muret, mis kõik tema tervisega juhtuda võib :) Tavaliselt inimesed ju lihtsalt niisama äädikat ei joo. Vend on siiani suur kõrvitsasalati sõber ja on päris nördinud, et tema esimesest tütrest kõrvitsasööjat pole saanud. Õnneks on tal veel üks tütar ja see on küll täitsa isasse :)

Kõigepealt olid vanaema kõrvitsad, siis ema... sellel aastal minu, päris esimesed. Selliseid ei osanud esimese korra kohta lootagi, väga head said. Isegi nii head, et puudu tuli...
Tegin kõrvitsaid paar nädalat enne jõule ja udu nagu ma olen... ei mäleta enam täpselt, millise retsepti järgi. Mäletan, et mul ei olnud nii suurt potti kui vaja ja vähendasin koguseid, aga milliseid küll? Tõenäoliselt tegin selle retsepti järgi, eks siis järgmisel aastal selgub, kas see vastab tõele :)

Vaja läheb:

2 kg puhastatud kõrvitsat
1,2 l vett
700 g suhkrut
1 - 2 kaneelikoort
12 tera nelki
12 tera vürtsi
6 spl 30% äädikat

Hoidsin kõrvitsakuubikuid üleöö külmas vees, et need jääks keetes krõmpsud. Panin potti kõik marinaadiained ja ajasin keema. Lisasin kõrvitsa ja keetsin kuni kõrvitsad muutusid läbipaistvaks, kuid olid veel krõmpsud. Selleks kulus kuni 25 minutit, kui mitte vähem.  Panin kõrvitsad kuuma purki, valasin peale sõelutud marinaadi ja kaanetasin kuumalt.

Piparkoogimaja



Juba mitu aastat, jõulude lähenedes, olen hoogu võtnud, et piparkoogimaja meisterdada. Lapsepõlvest on meeles, kuidas vanaema siirupit keetis ja sellega maja detaile kokku liimis... Piparkoogimaja tegemine ongi siiani tundunud nii erilise ettevõtmisena, millega ainult vanaemad hakkama saavad. Ja et seda tunnet mitte kaotada, tegin maja lihtsamaid võtteid kasutades. Liimisin detailid kokku glasuuriga.

Piparkoogimaja tegin enda tehtud piparkoogitaignast. Olen sellel aastal teinud tainast vaid ühe retsepti järgi. Lihtsalt ei ole raatsinud teisi proovida. See jahvatatud mandlitega variant on nii hea. Ja ei loe ka see, et maja detailid ahjus parasjagu kerkivad. Tükkide kokkusobitamine õnnestus ikkagi hästi.



Kui piparkoogimaja tegemise juures üldse midagi rasket on, siis... kõigepealt tuleb usaldusväärsed lõiked leida. Tahtsin esimeseks katsetuseks lihtsat maja, ilma esiku või rõduta. Leidsin sobiva variandi koos lõigetega ühest ajakirjast. Nende mõõtude järgi, mis seal antud oli, ei oleks ma mingi nipiga maja kokku saanud. Õnneks on Onu insener ja väikesed ümberarvutused (muidugi alles pärast seda, kui ma olin detailid juba paberist välja lõiganud :) päästsid kogu ettevõtmise.

Joonistasin maja detailid ruudulise paberi peale selliste mõõtudega:
Katus: 11 x 18 cm
Sein: 8,5 x 15 cm
Aknad: 3,5 x 4,5 cm
Otsasein: 11,5 x 16,5 cm (alumine laiem osa peab olema sama kõrge kui külgmine sein - 8,5 cm)
Uks: 4,5 x 9 cm


Teiseks tuleb maja kokkupanemisel olla kannatlik. Kui seinad ja küljed on kokku liimitud, tuleb oodata (ikka rohkem kui 5 minutit :) kuni glasuur on täiesti kuivanud. Vastasel juhul vajutab katus oma raskusega seinad kõveraks. Tegin korraga kaks maja. Esimene, mis on plaanis ära kinkida, vajuski mul just nimelt kannatamatuse tõttu kõveraks. No pole hullu, ongi omapärasem. Ja enne maja kokkupanemist on mõistlik kõik detailid ära kaunistada. Hiljem on seda väga ebamugav teha.

Meie päkapikk otsustas nüüd Kuti sussi sisse üllatuste tassimise lõpetada. Viimane kord oli ta kommi hoopis piparkoogimajja viinud. Arvatavasti on tema süüdi ka selles, et maja uks eest ära murdus. Aga me ei ole sellepärast pahased. Ootame teda ikka tagasi.

Piparkommid



Vahepeal olen teinud imehäid ingveriküpsiseid ja jõuluhõngulist rullbiskviiti jõhvikakreemiga, elu esimese kõrvitsasalati ja veel üht-teist... aga ega ilm ju sellest hooli, et ma neid kõiki jäädvustada tahan. Mõni päev lihtsalt ei lähegi valgeks... Ja sellisel päeval, proovi kuidas tahad, pildid ei õnnestu.
Täna siis lõpuks õnnestus. Tänane hommik oli võrreldes eelnevatega erakordselt "ere" :) Võib-olla sellepärast, et taevas ei olnudki enam vihmapilved, vaid hoopis lumepilved. Nii et pigistasin oma pimedast objektiivist mõned pildid ikkagi välja.

Katsetasin uut piparkoogitaigna retsepti. Muutsin "Väikesest piparkoogiraamatust" meepiparkookide retsepti ja tulemus oli väga mõnus, kui mitte öelda, et nüüdsest minu lemmik. Mulle  pole  vürtsikad toidud kunagi meeldinud, seega tahan, et ka piparkoogid oleksid pigem mahedad. Vürtsikust annab kindlasti juurde see, kui lisada taignasse jahvatatud ingverit. Mandlid muudavad piparkoogid mõnusalt muredaks.


Lisaks piparkookidele tegin piparkoogikomme. Katsin kivideta rosinad õhukese piparkoogitaigna kihiga, veeretasin pallikesed ja küpsetasin 10 minutit 180-kraadises ahjus. Mida õhemalt tainast rosina ümber panna, seda parem. Taigen kerkib ja vajub nagunii rosina küljest maha. Seega, mida vähem tainast ümber mässida, seda ilusamad kommid tulevad. Peitsin taignasse ka terveid mandleid, aga kuna taigen ise sisaldas juba jahvatatud mandleid, siis põhimõtteliselt ei andnud see midagi juurde. Piparkoogikommide sisse sobiks panna veel kuivatatud jõhvikadi või kirsse. Midagi hapukat.

Piparkoogitaigen (u 1,3 kg):

1,5 dl tumedat siirupit
2 dl suhkrut
3 tl kaneeli
2 tl jahvatatud kardemoni
2 tl jahvatatud nelki
veidi soola
2 muna
250 g võid
3 tl soodat
8 dl jahu
60 g jahvatatud mandleid (natuke üle detsiliitri)


Valasin siirupi potti, lisasin suhkru ja kõik maitseained ning lasin keema tõusta. Tõstsin tulelt ja lisasin või. Segasin jahtunud siirupi hulka lahtiklopitud munad. Jahu segasin sooda ja jahvatatud mandlitega ning kallasin siirupi hulka. Segasin ühtlaseks taignaks. Hoidsin tainast järgmise päevani külmkapis. Piparkooke küpsetasin 180-kraadises ahjus 5-7 minutit.


Detsembrikuu sünnipäevalastele võiks ju külla minna piparkoogilillede ja karbi piparkoogikommidega :)