Budapesti rull




Otsisin, mis ma otsisin, aga ei leidnud, kust see kook oma nime on saanud ja miks ta just Rootsis nii populaarne on. Sain ainult teada, et ungarlased ise pole Budapesti rullist midagi kuulnud :) Retsept jäi juba ammu Nami-Namist silma. Hoolimata sellest, et käimas on uus kooskokkamine ülinämmal teemal, ei ole ma veel turule jõudnud ja nii tassisingi poest koju hoopis purgi mandariine.

Upsiderohke koogitegu oli. Viimasel ajal olen nii palju biskviiti küpsetanud, et kallasin suhkru automaatselt kaussi munavalgetele peale. Tegelikult tuleb munavalged ennem tugevaks vahuks vahustada ja alles siis suhkur lisada. Päästsin, mis päästa andis... Siis võtsin külmkapist ainukese endale teadaoleva konservipurgi ja avasin selle. Ups! Purustatud tomatid. Vahukoore vahustasin ka üle. Ja mina ei tea, mis nipiga seda kooki rulli keeratakse, kui see juba plaadilt transportimise käigus mureneb. Asja tast lõpuks ikkagi sai. Hästi magus ja pähkline. Järgisin täpselt retsepti, kuna testisin seda Nami-Nami fotokampaania raames, aga minu maitse ihkaks järgmine kord vähem pähkleid ja suhkrut, rohkem vahukoort ja mandariine. 

Vaja läheb:

5 munavalget
100-150 g sarapuupähkleid
2-3 dl suhkrut 
1 dl jahu
2 spl kakaopulbrit
3 spl mandlilaaste

Täidis:
3-4 dl vahukoort 
300 g purk konserveeritud mandariine (järgmine kord ostaks suurema purgi :)

Peenestasin pähklid köögikombainis, segasin juurde jahu ja kakaopulbri. Munavalged tuleb vahustada kõigepealt tugevaks vahuks ning lisada siis vähehaaval suhkur. Vahustada kuni vaht on paks ja läikiv. Segasin pähklisegu munavahu hulka ning määrisin taina küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Küpsetasin 150-kraadises ahjus 15 minutit, siis keerasin temperatuuri 175 kraadini ja küpsetasin veel 5 minutit. Lasin täielikult jahtuda. Kummutasin biskviidi puhtale küpsetuspaberile ning eemaldasin põhja küljest paberi. Vahustasin vahukoore, segasin hulka nõrutatud mandariinitükid ja määrisin täidise biskviidile. Keerasin koogi paberi abiga rulli. Kuna pähklibiskviit on tunduvalt tugevam/tihkem kui tavaline, siis kipub see kergesti murenema. Valmis koogil lasin paar tundi külmas seista ning enne serveerimist puistasin peale tuhksuhkrut.

Kuti sünnipäevatort




Sellest pidi tulema kahe kastiga rekka, aga tort tuli rohkem tavalise veoauto moodi. Kuigi külalistele meeldis ja tort maitses hästi, ei saa ma oma tundeid väljendamata jätta, et ise ma teostusega rahule ei jäänud. Põhjuseks kiirustamine, unustamine ja vahukoorega kaunistamise raskused suvisel ajal :) Aga kui see korraks kõrvale jätta, siis sai päris vahva ja lõbus tort. Lapsed olid kõik huvitatud rattaga torditükist ja imeilusatest suurtest maasikatest, mis õde hommikul Viljandi turult tõi. 

Valisin välja selle maasikatordi retsepti ja tegin kõigepealt proovitordi, et katsetada, kuidas auto kabiin ja kaunistamine õnnestuvad. Tort tuli ülimagus, mistõttu otsustasin vähema suhkru ja tavalise biskviidi kasuks. 

Et vedel täidis biskviidi vahel püsiks, oli vaja sobivat vormi. Veidike mõõtmist, lõikamist, kleepimist ja papist tordivorm oligi valmis ning täitis oma ülesannet suurepäraselt. Katsin papitükid fooliumiga, põhja ja küljed tõmbasin lisaks veel toidukilega üle. 


Tordi jaoks kulus kaks heledat ning üks tume biskviit ja suur kausitäis maasikakreemi (ligi kaks kilo). Tegin kolm maasikatorti (sellist nagu pildidl). Kahest said kastid ja ühest kabiin. 
Kabiini jaoks lõikasin tordi pooleks. Lühemast poolest lõikasin täisnurkse trapetsi ja tõstsin selle pikema poole peale. 

Katsin kõik tordi osad kohupiima-vahukoore seguga ning kaunistasin vahukoorega. Kabiini osa jaoks värvisin vahukoore kakaoga beežiks. Väikese proovitordi kaunistasin safraniga värvitud vahukoorega, mis nägi väga armas helekollane välja, aga sünnipäevahommikul ei olnud mahti mässama hakata. 

Panen kirja kogused, mis kuluvad ühe tordi (ühe kasti) tegemiseks. Sellise suure autotordi jaoks tuleks torte teha kolm.  


Vaja läheb:

3 muna
1 dl suhkrut
0,5 dl jahu
0,75 dl tärklist
1 tl küpsetuspulbrit
immutamiseks apelsinimahla

Kreem:
3 dl vahukoort
200 g metsmaasikajogurtit
400-500 g viilutatud maasikaid
2-3 spl suhkrut
sidrunimelissi
4 lehte želatiini
0,5 dl apelsinimahla

Kõigepealt küpsetasin biskviidi. Vahustasin munad suhkruga tugevaks vahuks ja sõelusin juurde omavahel segatud jahu, tärklise ja küpsetuspulbri. Segasin ettevaatlikult ühtlaseks. Valasin taina küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpsetasin 220-kraadises ahjus 7-9 minutit. Lasin biskviidil jahtuda ja lõikasin selle pikuti kolmeks võrdseks tükiks. 

Kreemi jaoks vahustasin koore suhkruga, segasin juurde jogurti, viilutatud maasikad ja hakitud sidrunimelissi. Paisutasin želatiinilehti külmas vees umbes 5 minutit ja sulatasin 0,5 dl kuumas apelsinimahlas. Jahutasin veidi ja segasin kreemi hulka. Immutasin biskviiti apelsinimahlaga ja ladusin põhjad kreemiga vaheldumisi vormi. Pealmiseks kihiks jätsin biskviidi. Jätsin tordi ööseks külma tarretuma.

Suure tordi katmiseks kulus umbes 500 g kohupiimapastat, mis oli segatud 200 ml vahustatud koorega. Kaunistamiseks kulus 3 või 4 pakki vahukoort (täpselt ei mäletagi enam), umbes 1,5 kg maasikaid, üks pakk väikeseid Domino küpsiseid, kaks kollast šokolaadinööbikest, veidi tumedat šokolaadi ja kaks tordivulkaani. 

# # # # #

Kuna Kuti sünnipäev on peale jaanipäeva, siis otsustasime teha grillivaba sünnipäeva. Eelmisel aastal see ei õnnestunud, aga sellel aastal küll :) Et oleks järgmisel aastal hea meelde tuletada, panen siia kirja, mis laual oli:

- puuviljabool saabuvatele külalistele (kaks osa viinamarjamahla, üks osa ananassimahla, üks osa gaseeritud vett + tükeldatud värske ananass, õunatükid ja viinamarjad);
- erinevad tikuvõileivad (leib, sai, merevaik, värske kurk, paprika, praetud minifrikadellid, sink, juust, salatileht);
- "hiirekesed" - täidetud munad (majonees, sinep, redis, till, roheline sibul, rosinad silmadeks);
- melonist "siilid" - poolitatud melonisse lükatud puuviljatikud (maasikas, kiivi, viinamari, virsik);
- lavašikrõpsud merevaigu ja maitserohelisega;
- kirju koer;
- keedetud värske kartul;
- külm kodujuustukaste (kodujuust, hapukoor, tomat, kurk, till);
- kodused kotletid;
- värske salat;
- kodus küpsetatud leib;
- küüslauguvõi;
- autotort.

SUUR AITÄH kõikidele abistajatele!!!



Kahju, et fotokat polnud käeulatuses, kui tordivulkaanid põlema panin. Oli teine kadunud nagu vits vette :)


Singipirukas sinihallitusjuustuga



Üks hästi lihtne ja maitsev pirukas, mida olen päris palju küpsetanud. Kui ma õigesti mäletn, siis on retsept raamatust "Pirukad 2".

Vaja läheb:

500 g pärmi-lehttainast
300 g kalkunisinki (võib ka tavaline sink olla)
1 punane paprika
1 väike purk ananassitükke
100 g sinihallitusjuustu
2 muna
3 dl kohvikoort
musta pipart
soovi korral soola (juust ja sink on omajagu soolased!!!)

Rullisin taina õhemaks ja asetasin küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Tainas tuleks rullida suuremaks kui plaat, siis jäävad pirukale ilusad krõbedad ääred. Torkasin kahvliga tainasse mõned augud. Puistasin pirukapõhjale kuubikuteks lõigatud singi, paprika ja nõrutatud ananassitükid. Kloppisin munad lahti, segasin juurde kohvikoore ja kahvliga purustatud sinihallitusjuustu. Valasin muna-kooresegu pirukale ja küpsetasin 200 kraadises ahjus umbes 25-30 minutit. 

Väike hapuoblikatort




Natuke jäi ikka kripeldama, kui vahepeal mõtlesin, et ma RMK tordivõistlusest osa ei võta. Mõned ideed justkui olid, aga need polnud nagu need õiged... Ja siis lugesin, et Aet tegi hapuoblikajäätist. Kui jäätise sisse sobib, siis sobib ju tordi sisse ka (: No vot, näpud hakkasid sügelema ja süda taguma, et mis ja kuidas ja kui palju ja millega koos... 

Esialgu ei tulnud midagi paremat pähe kui biskviit põhja ja vahukoor-kohupiim peale. Tahtsin katsetada, kas hapuoblikamahl ja želatiin üldse koostööd teevad. Suurest hirmust, et želatiin haput ei armasta, kuumutasin oblikamahla keemiseni, mispeale selle ilus roheline värv pruunikasroheliseks muutus. Samas jäi tort ikkagi mõnusalt heleroheline ja oblikamaitseline. Aga midagi oli puudu. Ema arvas, et liiga lame, isa kommenteeris, et üks rabarber kõik (: Kutt oli ainult vahukoorekaunistustest huvitatud.

Kuna teemaks on loodus, siis tahtsin tordipõhja ka midagi põllult või metsast. Kogemata komistasin maal  koridoris korvi otsa, millest leidsin purgi võilillemett. Rohkem ei olnudki vaja mõelda. Isa rabarberi jutt viis selleni, et lisasin kreemile kaneeli. 
Ilus heleroheline välimus oli riski väärt - teise tordi tegin toormahlaga. Kreem tarretus ja tort sai tunduvalt maitseküllasem. 

Selle katsetuse käigus sündis minu jaoks täiesti uus tordipõhi - meebiskviit. See sai hapule kreemile vastukaaluks mõnusalt magus, tavalisest biskviidist tihedam ja tugevam. Kindlasti teen seda veel mõne teise tordi põhjaks, ehk mitte nii magusana...


Vaja läheb

Meebiskviit:
1 muna
0,25 dl suhkrut
veidi soola
3 spl võilillemett
0,25 dl jahu
0,25 dl tärklist
0,5 tl küpsetuspulbrit

Hapuoblikakreem:
2 dl vahukoort
1 dl maitsestamata kahupiimapastat
2-3 spl suhkrut
1 tl vaniljesuhkrut
0,5-1 tl kaneeli
0,5 dl värsket hapuoblikamahla
1,5 tl želatiini

Vahustasin muna suhkru ja soolaga tugevaks vahuks. Segasin ettevaatlikult hulka võilillemee ning sõelusin ja segasin juurde omavahel segatud jahu, tärklise ja küpsetuspulbri. Valasin taina küpsetuspaberiga vooderdatud lahtikäivasse koogivormi (18 cm) ja küpsetasin 220-kraadises ahjus umbes 7 minutit. 
Kreemi jaoks vahustasin koore, lisasin kohupiimapasta ja maitseained. Valasin juurde värskelt pressitud hapuoblikamahla. Leotasin želatiini külmas vees (u 0,5 dl), sulatasin kuumaveevannil, jahutasin ja segasin kreemi hulka. Valasin kreemi jahtunud tordipõhjale ja tõstsin tordi ööseks külma. 


Praeguseks on juba uusi mõtteid, mida ja kuidas oleks võinud teha, aga kolm hapuoblikatorti järjest on liig, mis liig. Kui ühel ilusal päeval jälle hapuoblikaisu tuleb, siis võib-olla proovin täiendatud variandi ka ära (: 

Kuna maal kaalu ei ole, siis ma ei oska täpselt öelda, kui palju hapuoblika lehti kulus, et saada 0,5 dl mahla. Suur sõel oli kuhjaga täis. Selleks, et mahla kätte saada, rebisin lehed väiksemaks ja saumikserdasin peeneks. Panin saadud segu marli sisse ja pigistasin mahla välja. 



Kahepäevasele oblikakorjamisele vastutasuks sain puugi. Mitte kunagi ei ole ükski puuk mind tahtnud ja nüüd, kui otsustasime terve pere ära vaktsineerida, on puugid kallal. Kurivaim oli öö otsa mu põlveõndlas maiustanud enne, kui jaole sain. 


Rabarbrišarlott


No ei tule vaimu peale. Kaks tordivõistlust on käimas (see ja see) ja ma olen nagu tühjaks pigistatud sidrun. Kooli lõpp tõi kaasa sellise pingelanguse, et nüüd tahaks ainult niisama vedeleda (kus pagana kohas see päike on?) ja üldse mitte millestki mõelda. Veel vähem midagi välja mõelda. Siin ongi järjekordene retseptikatsetus ja pilt Nami-Nami fotokampaania tarbeks. Midagi neile, kes armastavad vähemagusaid torte. Muide, see on minu esimene šarlott. Kindlasti mitte viimane...



Vaja läheb:

Rullbiskviit:
3 muna
1 dl suhkrut
0,5 dl jahu
0,75 dl tärklist
1 tl küpsetuspulbrit

2 dl kohupiima
1,5 dl moosi

Täidis:
5 dl tükeldatud rabarberit
0,5 dl suhkrut (päris hapu jääb, suhkrut ikka oma maitse järgi!)
1 kaneelikoor
2 tl želatiini
0,5 dl vett
2 dl vahukoort

Kõigepealt valmistasin rullbiskviidi. Selleks vahustasin munad suhkruga tugevaks vahuks. Seejärel sõelusin hulka ja segasin ettevaatlikult juurde omavahel segatud kuivained. Valasin taina küpsetuspaberiga kaetud plaadile ja küpsetasin 220-kraadises ahjus umbes 8 minutit (NB! Esimese 5 minuti jooksul ei tohi ahjuust avada, muidu vajub biskviit kokku). Kallutasin valmis biskviidi lauale suhkruga ülepuistatud küpsetuspaberile ja tõmbasin paberi biskviidi küljest ära. Segasin kohupiima moosiga, määrisin jahtunud põhjale ja keerasin biskviidi rulli. 
Vooderdasin kausi toidukilega nii, et kile servad ulatusid üle kausi ääre. Lõikasin rullbiskviidist 2 cm suurused viilud ja ladusin kausi põhja ning äärtele (ehitasin kausi sisse rullbiskviidist kausi). 
Täidise jaoks valasin poti põhja natuke vett, lisasin tükeldatud rabarberi ja kaneelikoore ning keetsin kuni rabarber muutus pehmeks. Lisasin suhkru ja jahutasin segu külmaveevannis. Panin želatiini 5 minutiks vette likku ja vahustasin vahepeal vahukoore. Sulatasin želatiini kuumaveevannil ja segasin rabarberi hulka. Kõige lõpuks segasin juurde vahustatud koore. Valasin täidise rulbiskviidist kaussi, tõstsin kile servad koogile ja jätsin tordi ööseks külma seisma. 
Kuna täidis ei ulatunud päris rullbiskviidi servani, lõikasin järgmisel päeval üleliigse serva ära. Asetasin serveerimisaluse kausi põhjale ja keerasin kausi ettevaatlikult ümber. Eemaldasin kile ja kaunistasin tordi vahukoore ja maasikatega. 

Kirsikeeks valge šokolaadiga



Olin täiesti veendunud, et viimane karbitäis külmutatud kirsse läks jäätise sisse, aga ei. Sügavkülm ei taha kuidagi tühjaks saada, leidsin veel ühed kirsid. Keeksi isu oli. Retsept raamatust "Kelmikad keeksid".

Vaja läheb:

2 muna
2 dl suhkrut
125 g võid
1 dl piima
1 tl riivitud sidrunikoort
poole sidruni mahl
100 g valget šokolaadi
3,5 dl jahu
2 tl küpsetuspulbrit
200 g värskeid või külmutatud kirsse (maasikaid või vaarikaid)

Vahustasin munad suhkruga kohevaks vahuks. Lisasin sulatatud ja jahtunud või, seejärel piima, sidrunikoore ja -mahla ning tükeldatud šokolaadi. Segasin juurde küpsetuspulbriga segatud jahu. Kõige viimasena segasin ettevaatlikult juurde külmunud kirsid (kui kasutada külmutatud marju, siis ei tohiks neil lasta eelnevalt sulada, vaid tuleks lisada need tainale külmunud kujul). Valasin taina keeksivormi ja küpsetasin 175-kraadises ahjus umbes tund aega. Enne ahjust väljavõtmist proovisin puutikuga keeksi küpsust. Kõige paremini maitses keeks leigena. 

Juustukook



Eelmisest muffiniteost jäi kogemata kilo suhkruga segatud toorjuustu üle. Ikka veel tuleb naer peale, kui sellele tagasi mõtlen (: Igatahes tahtsin kogu toorjuustu korraga ära kasutada. Ragne blogist leidsin retsepti, mida pidin kahjuks oma võimalusi arvestades veidi muutma. Oleks tahtnud seda juustukookide kuningat täpselt järgi proovida.

Vaja läheb:

Põhi:
3 dl jahu
3 spl suhkrut
1 tl vaniljesuhkrut
125 g võid

Täidis:
1 kg maitsestamata toorjuustu
200 g hapukoort
3 dl suhkrut
1 tl vaniljesuhkrut
5 muna
1 tl riivitud sidrunikoort
1 spl sidrunist pressitud mahla
1 spl brändit

Põhja jaoks segasin jahu ja suhkrud ning tükeldasin juurde külma või. Sõtkusin taigna kätega ühtlaseks ning surusin selle küpsetuspaberiga vooderdatud lahtikäiva koogivormi (24 cm) põhja ja äärtele. Eelküpsetasin  põhja 200-kraadises ahjus 10 minutit (katsin koogipõhja pealt küpsetuspaberiga ja valasin raskuseks peale tanguterad). 
Täidise jaoks mikserdasin munad suhkrutega, lisasin hapukoore, toasooja toorjuustu, sidrunikoore ja -mahla ning brändi. Valasin täidise eelküpsetatud põhjale ja küpsetasin 250-kraadises ahjus 10 minutit. Seejärel alandasin kuumust 150-kraadini ja küpsetasin veel 1 tund ja 30 minutit. Lasin valmis koogil ahjus jahtuda ja hoidsin järgmise päevani külmas. Mida kauem kook seisab, seda paremaks maitse muutub.



Mehhiko stiilipeo muffinid


 
Tegelikult siiski tassikoogid (cupcakes). Muffinite ja tassikookide erinevustest kirjutas Eva mõni aeg tagasi Perenaine.ee blogis. Kuni selle postituseni arvasin, et meie siin ütleme muffinid ja nemad seal välismaal cupcakes. Aga ei.
Muffineid olen küpsetanud palju. Tassikooke (kohe kuidagi ei istu see eestikeelne nimetus...) praeguseks vaid kahe erineva retsepti järgi. Esimene katsetus siin. Aga see on täiesti piisav selleks, et neil kahel vahet teha. Kõige lihtsam oleks öelda, et muffin on kook ja tassikook keeks. Tassikook on tihedam ja muredam, just nagu väike keeks. Lisaks siis veel kaunistused.


Nii palju muffineid (ma ütlen ikka muffin, sest see on kuidagi suupärasem) ei ole ma veel kunagi korraga küpsetanud kui Mehhiko stiilipeole kaasavõtmiseks - 48 tükki. Planeerisin selleks lausa kaks päeva. Esimesel päeval küpsetasin, värvisin martsipani ja küpsisepuru. Teisel päeval kaunistasin. Aga ikkagi jäime peole kaks tundi hiljaks :) 


Ja nagu mulle omane, ei pääsenud ma seegi kord Ups!ideta (ootamatute ebameeldivate vahejuhtumiteta :) On, millest õppida. No näiteks:
- esimene plaaditäis oli puhas paanika - muffinid küpsesid kõik teravatipulisteks. Mõtlesin, et mismoodi neid künkaid siis nüüd kaunistatakse? Mitte mingil juhul ei tasu alahinnata taina silumist muffinipesas, eriti kui on soov saada siledapinnalisi muffineid, mida hiljem kaunistada. Tüütu ja aeganõudev tegevus, aga tasub igal juhul ära. Lükkasin lusikaga pesa keskosast tainast äärte poole nii, et keskele tekkis väike süvend ja silusin siis pinna tagasi ühtlaseks. Piltidelt on erinevus hästi näha.

                                                         

- kui muffinid jahtunud olid, panin need õhukindlasse karpi, et nad värsked ja pehmed püsiksid. Kuna neid oli nii palju, siis pidin koogid üksteise otsa panema. Halb mõte! Järgmisel päeval selgus, et muffinid on üksteise külge kinni jäänud. Tükike alumisest muffinist jäi iga pealmise muffini põhja külge. See on muidugi probleemiks ainult inimesele, kes ajab taga täiuslikkust - nagu mina :) Aga korralikust varustusest ei ütleks ikkagi ära.

- tahtsin muffinid pealt toorjuustuga katta. Vaatasin kiiruga toorjuustuglasuuri retsepti ja segasin ained kokku. Esimene ehmatus oli see, et lumivalgest toorjuustust sai beež ja paksust konsistentsist, mida mul ilmtingimata vaja oli, polnud jälgegi. Võtsin retsepti ette ja lugesin selle ilusasti lõpuni ja sain teada, et nüüd on aeg glasuur muffinitele niristada. Niristada! Ma tahtsin paksult määrida :) Oleks siis veidi varem võinud arutleda teemal "Glasuuri ja kreemi erinevused" või vähemalt retseptigi lõpuni lugenud... No jah, ma üldse ei imesta. Mujal maailmas kaunistatakse tassikooke peamiselt võikreemiga, mis on paks ja püsib hästi koogi peal, aga mulle võikreem ei maitse. Ja ma ei tee hea meelega asju, mis mulle endale ei maitse. Põhimõtteliselt sai kilo toorjuustu niisama suhkruga segatud, sest muffinite peale läks hoopis vahukoor. Aga sellel ajal, kui me pidime Tallinnasse peole sõitma hakkama, oli vahukoor alles poes :)

Ei pääse sellise suure ettevõtmise puhul planeerimisest ja ettevalmistusest kuidagi. Nendele peaksin järgmisel korral veel rohkem aega pühendama, et kõik õigel ajal valmis saaks. Transportimine on veel eraldi teema. Paaritunnise sõidu ajal hakkavad kaunistused paratamatult sulama ja kui transportimiseks pole mingit spetsiaalset karpi, siis iga järsema pöörde ajal tuleb hinge kinni hoida, sest  karbis käib üks pidev tants ja trall. Järgmine kord lähen küsin toidupoest neid karpe, millega väikeseid jogurteid poodidesse viiakse, siis saab iga koogikese oma pesasse sättida :)

Aga pidu oli lõbus ja muffinid maitsesid hästi.

Foto: Andreas Meister

Retsept raamatust "The Complete Book of Cupcakes, Cheesecakes and Cookies"

Vaja läheb:
12 tk

90 g toasooja võid
2 muna
1 tl vaniljesuhkrut
110 g suhkrut
150 g jahu
1,5 tl küpsetuspulbrit
noaotsatäis soola
1 tl riivitud apelsinikoort
3 spl apelsinist pressitud mahla

Kaunistamiseks:
vahukoort
värvilist martsipani
küpsisepuru
sulatatud tumedat ja valget šokolaadi

Mõõtsin kõik ained kaussi (või peab olema hästi pehme!) ja segasin vaiksel kiirusel miksriga läbi. Seejärel vahustasin tainast täiskiirusel kuni see muutus kohevamaks ja heledaks. Tõstsin taina muffinivormi pesadesse ja silusin ühtlaseks. Küpsetasin 180-kraadises ahjus umbes 20 minutit.
Martsipani värvisin värske peedi- ja spinatimahlaga, safrani ja söetabletiga selle õpetuse järgi. Spinatiga õnnestus värvida ka küpsisepuru. Küpsisepuru tuleks värvida päev varem, sest see vajab aega kuivamiseks (võib muidugi ka leiges ahjus kuivatada).

Kui retseptist välja jätta apelsinimahl ja -koor ning selle asemel lisada 2 supilusikat piima ning vaniljesuhkru asemel võtta 0,5 tl vanilliekstrakti saab originaalretsepti, mida eelpool nimetatud raamatus on kasutatud mitmete erinevate tassikookide puhul (tegelikult on ka jahu asemel isekerkiv jahu, aga seda saab ise teha). Kreemid ja kaunistused lihtsalt varieeruvad.