Martsipanist lilled



Ei-ei, ma ei ole vahepeal niisama jalad seinal vedelenud. No olgu, natuke siiski (: Aga selline suvi oli ju... Juba igatsen. Tegelikult olen vahepeal päris palju blogimisväärseid küpsetisi ahjust välja võtnud, aga kuna ma ühel hommikul otsustasin, et mul on fotokale uut objektiivi vaja, sest vanaga kohe üldse enam ei saa, siis nagu kiuste ei tule enam ükski koogipilt isuäratav välja. Sellepärast ongi mul jäänud kirja panemata näiteks beseekattega õunakook, hästi šokolaadised tassikoogid toorjuustukreemiga, juustukook röstitud ploomidega, vürtsikas õunakook (Elina köögis), šokolaadikeeks kuivatatud kirssidega, ploomimuffinid, vaarikapirukas... Kui on valgus, siis pole kooki, kui on kook, siis pole valgust või on kook juba otsas...

Eile oli natuke valgust ja olid lilled. Ema-isa pulma-aastapäevaks tegin trühvlitorti. Külmkapist leidsin ammu unustatud värvitud martsipani, mis Mehhiko muffinitest üle jäi. Meisterdasin tordile kaunistuseks kolm lille - idee poolest peaksid roosid olema. Minu päris esimesed martsipanist lilled! Sada korda olen mõelnud, et peaks proovima, nüüd siis lõpuks sain tehtud. Natuke paksud ja karvased tulid, aga üldiselt jäin tulemusega rahule. Harjutamine teeb meistriks ja pildi panen siia just sellepärast, et oleks hea võrrelda, kui ma lõpuks meistriks peaksin saama (:
Enne lillede tegemist vaatasin seda videot.

Päikesekuivatatud õunad



Sellel aastal on nii vähe õunu. Ploomidest ja kirssidest rääkimata. Neid viimaseid ei saanud isegi niisama maitsmiseks ühtegi. Õunad kukuvad ka enne valmis saamist puu otsast alla. Hirmus kõvad ja hapud on, aga kooki kannatab teha küll. Ja talveks kuivatada samuti. 

Vahelduseks kuivatasin imeõhukesi õunaviile. Ja mitte ahjus või saunalaval, vaid hoopis päikese käes. Lõikasin puhastatud ja kooritud õunad juurviljakoorijaga õhukesteks viiludeks ja ladusin ühekaupa puhtale paberile. Jätsin õunad õue päikese kätte kuumalainet nautima ja õhtul nokkisin kuivanud viilud paberi küljest ära. Paarile paberilehele said liiga õhukesed viilud, mis ei tulnudki enam paberi küljest lahti, vaid kuivasid sinna kinni. Need lehed nägid välja nagu kunstiteosed. Olekski võinud ühe ära raamida ja kööki seinale riputada :) 

Võiks arvata, et nii õhukestel õuntel pole maitset, aga need on vägagi särtsakad. Lisaks ilusa erksa värviga. Krõbedad nad ei ole, selliseid saab ahjus kuivatades, aga krõbedale ahjumüslile annavad mõnusat maitset küll. Rääkimata sellest, et neid on niisama mõnus näksida.