Rukkiküpsised




Küpsis on mu teine nimi! Väike või suur, soolane või magus, tavaline või eriline. Küpsisest ei ütle ma kunagi ära. Isegi siis, kui kõht on täis ja isu justkui polegi.

Kõigepealt see prõks, mis käib küpsise murdmisel... mmm, kui mõnus. Ma oleksin nõus vabatahtlikuks hakkama, kui oleks olemas selline amet nagu küpsisemurdja (: Ja siis muidugi küpsise söömine. See on hetk, kus saab korraks kõigest eemale, sest kui sul on suu küpsist täis, siis ju ei kuule, mis ümberringi toimub. See krõmpsuv heli võtab sind täielikult oma võimusesse. Mulle hirmsasti meeldib vaikuses silmad kinni hästi krõbedat küpsist süüa.

Need rukkiküpsised on pärit Nami-Namist. Tainale võib lisada kuivatatud jõhvikaid, rosinaid, pähkleid või muud meelepärast. Rukkiküpsistest saaks hea tordipõhja. 


Vaja läheb

100 g võid
1 dl suhkrut
1 väike muna
2 dl rukkijahu
1 dl nisujahu
0,5 tl küpsetuspulbrit

Vahustasin toasooja või suhkruga heledaks vahuks. Lisasin muna ja vahustasin veel paar minutit. Segasin omavahel kuivained ja lisasin need võivahule. Segasin ühtlaseks tainaks. Asetasin valmis taina pooleks tunniks külmkappi. Rullisin külmkapikülma taina jahusel laual õhukeseks ja vormisin küpsisteks. Küpsetasin 200-kraadises ahjus kuldpruuniks. Sellest kogusest sain kaks hõredat plaaditäit küpsiseid.



Pühad naadimustrilise muna ja lillepoti pashaga


Nami-nami foorumist leitud munade värvimise idee sai lõpuks omal nahal, ei, omal munal järgi proovitud. Ülimalt lihtne - üks vana nailonsukk, jupike niiti, naadilehed, valged munad, potitäis sibulakoori ja vett. Lähemalt vaadates on näha, et lisaks ilusale lehekujutisele, annab naat ka õrnalt rohekat tooni. Tulemus jääb nii ilus, et koksida ei raatsi selliseid mune küll keegi :)

Ja mis munadepühad need pashata oleks? Pashavormi mul ei ole, aga kraanikausi alt kapist leidsin ühe savist lillepoti. Kõik lillepotid, mille põhjas on väike auk, sobivad pasha tegemiseks suurepäraselt. Hetkeks kahtlesin küll, et äkki jääb poti maitse pashale juurde, sest märjal savipotil oli päris intensiivne savi lõhn. Aga ei jäänud lõhna ega maitset.

Väike hirm oli, aga otsustasin siiski proovida kuumutamata pashat munaga. Üldiselt ma toorest muna süüa ei julge, aga noh, tühja sest :) Tegin mõnusalt rammusa pasha mandlite ja Amarettos leotatud aprikoosidega. Väga maitsev tuli! Aluseks võtsin Nami-Nami imemaitsva pasha retsepti.


Vaja läheb

100 g võid
500 g kohupiima
2 munakollast
1-1,5 dl suhkrut
1 tl vaniljesuhkrut
2 spl sidrunimahla
100 g kuivatatud aprikoose +
Amaretto likööri aprikooside leotamiseks
0,5 dl kooritud ja hakitud mandleid
2 dl 35% rõõska koort

Lillepott ja tükk marlit.

Kaunistamiseks apelsinikoort, mandleid, kuivatatud aprikoose.

Panin hommikul aprikoosid kaussi ja valasin peale likööri. Lasin seista õhtuni. Sulatasin ja jahutasin või. Lisasin suhkru, vaniljesuhkru ja munakollased. Vahustasin veidi. Lisasin kohupiima, sidrunimahla, tükeldatud aprikoosid, kooritud ja tükeldatud mandlid (sellest, kuidas mandleid koorida, saab lugeda siit). Teises kausis vahustasin koore. Segasin vahustatud koore kohupiima hulka. Vooderdasin lillepoti marliga ja valasin kohupiimasegu potti. Tõstsin marli ääred poti peale kokku, asetasin peale taldriku ja raskuseks majoneesipurgi. Lasin pashal külmkapis üleöö seista. Järgmisel päeval kummutasin pasha lillepotist taldrikule ja kaunistasin.



Pühadeks saia!



Ma ei tea, kus ma elanud olen, aga mul polnud õrna aimugi, et mujal maailmas küpsetatakse lihavõtete ajal värvitud munadega pühadesaia. Pidin kohe järgi proovima. Munad võib sättida kringli sisse, punuda ümber väikesed pesad või pakkida nad hoopis palmikusse nagu pisikesed beebid. Siin on näiteks munadele näod pähe joonistatud. Selles samas blogis on ka õpetus, kuidas muna taina sisse punuda.

Sibulakoored ja vana sokk - nii on meie peres juba ammustest aegadest mune värvitud. Olen proovinud ka keemilisi värve ja lakke, vildikaid ja mida kõike veel - kõige ilusamad munad saab ikka sibulakoortega. Sellist pühadesaia küpsetades on nagunii mõistlik looduslikke värve kasutada, siis saab rahuliku südamega saia pintslisse pista (:


Saiataina võib teha soolase või magusa, nii kuidas isu on. Munad tuleb eelnevalt keeta/värvida, siis taina sisse sättida ja küpsetada nii nagu pärmitainast saia või pirukat ikka. Mina tegin parasjagu Nami-nami kaneelirulle, järgisin sealset retspti ja munad said magusa ümbrise. 






KOOPATIBI KOOLIS

2. osa

Mulle meeldivad need segased tunded, mida kooli minek minus tekitanud on - rõõm, pettumus, imestus, hirm, viha, igatsus, väsimus, ootusärevus... Paras kompott! Aga ma olen õnnelik. Juba lihtsalt sellepärast, et olen lõpuks seltskonnas, kus saab tundide viisi küpsetamisest rääkida, ilma et keegi sind imeliku pilguga vaataks (:

Nüüd, pärast teist sessiooni, võin öelda, et hakkan vaikselt sisse elama. No ausalt, ei ole lihtne, kui satud äkki kööki, kus ei ole ühtegi tee- ega supilusikat. Kus vispel ja tainarull on viis korda suuremad ja raskemad nendest, mida sa igapäevaselt oled harjunud kasutama. Kus tainast rullitakse tavaliselt masinaga ja kus ahju mahub korraga kaheksa plaaditäit kooki. Kus sa ei küpseta endale, vaid müügiks ja kus kõik on üldse risti vastupidi sellele, kuidas sulle tundub, et võiks olla. Vähe sellest, seal kasutatakse sulle tundmatuid sõnu - togi, krats, ovasiil... Ma ei ole kunagi varem ennast küpsetades nii kohmakalt ja saamatuna tundnud kui praegu kooli õppeköögis. Aga nagu öeldud, hakkan juba vaikselt harjuma (:

Minu lemmikud - suured tainarullid

Ma ärritusin alguses sealse õppemeetodi peale. Kõigepealt teeme praktilises tunnis valesti ja siis õpime teoorias kuidas oleks pidanud tegema. Teistpidi tunduks loogilisem, eriti kui kõik need küpsised ja koogid (tortideni pole me veel jõudnud) lähevad müüki kooli sööklasse, restorani ja poodi. Nende soolapulkade eest, mis ma tainast ülesegades nässu keerasin, poleks mina küll täishinda maksnud. Jah just, ma keerasin soolapulgad nässu! Ma mõtlesin ka, et nii lihtsaid küpsiseid polegi võimalik valesti teha... Ega ma siis asjata öelnud, et ma seal köögis ennast saamatuna tunnen. Mis puutub küpsetamisse, siis enesehinnang on praegu küll kolinal alla kukkunud, kuskile sinna soki ja suure varba vahele (: 

Tegelikult on oma vigadest õppimine parim viis õppimiseks. Mul on hea meel, et meil lubatakse eksida ja olgem ausad - toorainet raisata, sest nii mõnigi plaaditäis küpsiseid on juba kärssama läinud ja nii mõnigi kausitäis tainast uuesti segatud. Tagantjärele on hea targutada ja naerda. 

Ülesegatud liivatainast soolapulgad. 
Küpsetamata kujul päris isuäratavad (:

Juba esimeses praktilises tunnis sain aru, et ma olen kõike väga roosalt ja lilleliselt ette kujutanud. Tegelikult on kondiitrite elu karm ja konkreetne. Kui sul palutakse kaaluda toorained kahele kilole küpsistele, siis see tähendab, et sa peadki küpsetama kaks kilo küpsiseid. Mitte kakssada grammi vähem. Teatud kadu on muidugi loomulik, aga ma pole kodus küpsetades kunagi tähele pannud, kui suureks see võib minna, kui jätad lusika, kausi ja pritskoti korralikult puhtaks tõmbamata. 

Veelgi keerulisem on teha grammi täpsusega valmistooteid. Moorapea, Aleksandrikook, sefiirikorvike - kui tooted on mõeldud müügiks, on neil teatud kaal ja selle saavutamine ei ole üldse nii lihtne kui tundub. Ja kui siia lisada veel kiirus, mida kondiitritelt nõutakse. Ma juba kahtlen, kas ma olen selleks kõigeks võimeline (: Osavamad kondiitrid teevad 100-130 torti päevas! Olgu, nad ei pea biskviiti küpstema, aga ikkagi. Ootan juba põnevusega praktikat, et näha kuidas meistrid töötavad ja kuidas ma ise hakkama saan.  

Kondiiter peab täpne olema.

Juhtub, kui unustad paberi teistpidi keerata (:

Natuke alakaalulised, aga ilusad ikkagi.


Kihiline küpsis

Esimesed arglikud katsetused


Ettevõttes on praktikat ette nähtud 400 tundi ja ma olen endale valinud kolm erinevat kohta, et näha, kuulda võimalikult palju erinevat. Üks suur, üks väike ettevõte ja üks Tallinki laev. Aastaid tagasi oli meil sõbrannaga peaaegu et tõsine plaan kruiisilaevale tööle minna, aga see ei saanud teoks. Kui ma nüüd kuulsin, et kondiitri praktikat on võimalik sooritada laeval, siis ma ei mõelnud ka, enne kui praktika aeg ja koht kokku olid lepitud. Nüüd ma juba mõtlen, ...hirmuga, et loksutab ja et kaks nädalat järjest 10-tunnised tööpäevad. Aga mu uudishimu saab vähemalt rahuldatud (: 
Praktikaga alustan mai keskel.


Jätkub...

Kevadekuulutajad





Need kaks tegelast olid meil sellel aastal kõige varasemad kevadekuulutajad. Uskumatu, et kuu aega tagasi, kui pehmed kutsubeebid sündisid, paukus veel käre pakane. Nüüd uudistavad nad juba kevadist ümbrust, kuigi ise on veel päris kohmetud ja totukesed. Ülemine kutsikas on veidi arg, aga alumine on kõva jutumees. Kurjalt haukuda oskab juba ka :) Armsad on nad igatahes. Ja varsti hakkavad uut kodu otsima!


Räästast tilguvad veel viimased sulalume tilgad ja varsti ta läinud ongi... 


No ja üks õige kevad algab ikka vahtramahlaga :) Külm, selge ja oi kui magus...


PEAST SOE EHK KOOPATIBI KOOLIS

1. osa

"Mis uudist?"
"Ah ei midagi erilist, läksin jälle kooli!"
"Alles lõpetasid ju! Magistrisse või?"
"Ei, ma läksin kutsekasse. Õpin kondiitriks."
... ja siis hakkas tulema: "Peast soe!", "Hulluks oled läinud või?", "Kuidas sa küll viitsid?"...

Olen jah peast soe! Kuidas muidu seletada asjaolu, et ühel hommikul avastasin KHK kodulehelt, et toimub talvine vastuvõtt kaugõppesse kondiitri erialale ja järgmisel hommikul seisin dokumendid näpus kooli sekretäri ukse taga? Või seda, et loobun kindlast töökohast lihtsalt sellepärast, et saaksin suvel 400 tundi kondiitri praktikat teha? Soe, mis soe!

Kunagi ütles vend mulle, et kui sa saad kolmkümmend, siis ongi elu läbi! Ma saan kohe ja ausalt öeldes on see päris hirmutav. Eriti pärast pikka arutelu iseendaga teemal, kas ma olen oma elu jooksul tegelenud asjadega, mis mulle meeldivad või hoopis asjadega, mis tunduvad õiged? Vahet pole, tagantjärele oskame kõik targad olla. Igatahes tundsin, et pean midagi muutma, tegema midagi hoopis teistsugust. Vähemalt andma endale võimaluse proovida. Kasvõi selleks, et mitte kaheksakümneaastaselt korrutada - oleks ma tookord ometi.... :)

Aga võib-olla on see kõik ainult nende mustade nööpide pärast. Need näevad välja nagu kirsid tordil. Nii armsad!

Koolivorm

                                                                   Vahetusjalanõud :) 

Kondiitri erialal toimub õppetöö sessioonidena ning kestab 1 aasta. Pärast lõpetamist on võimalik jätkata õpinguid spetsialiseerudes kondiitritehnoloogiale. Kui mul kõik hästi ja plaanipäraselt läheb, tahan seda teha :)
Tunnid toimuvad kaks nädalat järjest esmaspäeviti, teisipäeviti ja kolmapäeviti (8.30 - 18.50 või isegi kuni 20.45) ning seejärel on kolm koolivaba nädalat. Kuna tegemist on kaugõppega, on tähtis osa iseseisval tööl. Suvel kooli ei toimu, siis tuleb sooritada 400 tunnine praktika.

Kuigi õppimine on tasuta, tuleb kohe alguses rahakotirauad lahti lüüa - tervisetõend, tööriided, jalanõud, õppematerjalid - need on vaja endal muretseda. Aga see kõik tundub tühisena, kui mõtlen, et järgneva aasta jooksul saan hulganisti tedamisi ja kogemusi, mille järele ma juba ammu janunen.

Jätkub...