Traktoriga tort



Kutil oli eile sünnipäev. Juba neljane! Ta on suur masinate fänn - autod, muruniidukid, kopad, traktorid - ja kõva töömees on ta ka. Ta unistab maal elamisest (: Kui mõni aeg tagasi küsisin, millist torti ta sünnipäevaks tahab, tuli vastus väga kiiresti - traktoriga! 


Tort koosneb kolmest kakaobiskviidi kihist, kirsimoosist ja kohupiima-vahukoorekreemist. Kaunistatud trühvlipuru, küpsisepuru ja martsipanist voolitud juurviljadega. Martsipani värvisin spinatipulbri, peedipulbri, safrani ja söetablettidega. Aitäh Aniitramile, kes veel hilistel õhtutundidelgi mu kõnedele vastas ja nõu andis, kuidas need porgandid ilusaks oranžiks saada (:


Traktori jaoks küpsetasin ümmarguses vormis keeksi ja lõikasin vajalikud jupid keeksist välja. Täiesti umbropsu (: Õnneks sai tulemus täitsa tõepärane. Kõik traktori osad on kaetud õhukese kihi võikreemi ja martsipaniga.


Koos biskviitide küpsetamisega kulus tordi tegemiseks 10 tundi. Mõistlik on martsipani värvimine ja voolimine eelmisel päeval ette võtta, aga kes siis jaanipäeval köögis viitsib möllata (: Hea oli, et keeksigi varem valmis viitsisin küpsetada, muidu oleks poole ööni torti kokku pannud.

Kaunistamise idee leidsin guugeldades.

Maapealne paradiis ehk seitse liitrit metsmaasikaid


Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi,
rinnust saadik kiigub kastehein...

... sellepärast me traktorile hääled sisse ajasimegi, et üle lopsaka aasa raisemikku maasikale pääseda. Hein, ma ütleks pigem lilled, olid tõesti rinnuni.





Raiesmikus ootas meid maapealne paradiis. Maapind punetas ja lõhnas magusalt. Selleks, et edasi liikuda, tuli teerada sisse korjata. Nii kaugele kui silm ulatus, vaatasid vastu suured tumepunased metsmaasikad ja karjusid läbisegi - Korja mind! Ei, hoopis mind! Mind! Mind! Mind ka! Ja me korjasime ahnelt neid kõiki.



Mõni meist käis sel päeval kolm korda paradiisis ja oleks neljandatki korda läinud, kui päike poleks loojunud. Oli imeline päev imelisel aasal ja veel imelisemas raiesmikus. Oleme nõgestest kõrvetatud ja parmudest puretud, aga rohkem kui õnnelikud, sest tõime koju seitse liitrit metsmaasikaid. Ja tundub, et see kõik on alles algus...



Panime hakkama maasikalikööri, tegime toormoosi, keedist ja sõime maasikasuppi. 
Oh seda ilusat Eesti suve! 



Hapukoore-juustukook maasikatega



Üks mahedamaitseline ja mahlane juustukook. Parasjagu rammus ka, aga kookide ja tortide puhul ma lahjasid, rasvavabu piimatooteid kasutada ei armasta. Soolaste toitude puhul häirib mind oluliselt rohkem, kui liha on pekine või supil rasvakirme peal. Koogid, tordid on aga minu arvates seda maitsvamad, mida rammusamad nad on (:


Hapukoore-juustukook maasikatega

Põhi
250 g meelepäraseid küpsiseid (Digestive, šokolaadi, kaera vm)
125 g võid

Täidis
250 g kodujuustu (4%)
200 g toorjuustu
250 g hapukoort (20%)
165 g suhkrut
3 muna
ühe sidruni riivitud koor
60 ml sidrunimahla

Kaunistamiseks värskeid maasikaid. 

Tampisin küpsised kausis pudrunuiaga peenikeseks puruks, segasin sulatatud võiga ja surusin saadud segu küpsetuspaberiga kaetud lahtikäiva koogivormi (22 cm) põhja ja äärtele. Panin põhja 30 minutiks külmkappi. Täidise jaoks mikserdasin toasooja toorjuustu, kodujuustu, suhkru ja riivitud sidrunikoore ühtlaseks. Lisasin ühkshaaval munad ning seejärel hapukoore ja sidrunimahla. Valasin täidise koogipõhjale ning küpsetasin 160-kraadises ahjus umbes poolteist tundi. Lülitasin ahju välja, jätsin ukse irvakile ja koogi ahju jahtuma. Hiljem tõstsin koogi külma. Juustukook on parim järgmisel (isegi ülejärgmisel) päeval. Enne serveerimist kaunistasin koogi värskete maasikatega. Osa maasikatest võib vähese suhkruga katki hõõruda ja koogi kõrvale kastmena serveerida.

Retsept raamatust "The Complete Book of Cupcakes, Cheesecakes and Cookies".


Kõrvitsakõrsikud



Kes see hull varasuvel kõrvitsat sööb? Eks ikka see hull, kes sügisel põllult kaheksa kõrvitsat korjab ja pika talve jooksul neid ära süüa ei jõua (: Aga nüüd on küll kõik! Viimane karbitäis sügavkülmutatud püreed leidis tee kõrsikute sisse. Idee pärineb ühest ukrainakeelsest blogist, mida ma keeleoskamatuse tõttu enam interneti avarustest tuvastada ei suuda (: 


Kõrvits muudab kõrsikud ilusaks kollaseks. Ka kõrvitsa maitset on õrnalt tunda, aga tunnevad need, kes varem kõrvitsatoite söönud. Krõbedad kõrsikud sobivad ideaalselt suppide kõrvale, aga ka niisama näksimiseks. 


Kõrvitsakõrsikud

500 g jahu
12 g presspärmi
150 g kõrvitsapüreed
50 g oliiviõli
170 g käesooja vett
1 tl mett
2 tl soola
(võib lisada meelepäraseid maitseaineid)
seesamiseemneid
mooniseemneid

Segasin jahu soolaga. Lahustasin 70 g vees pärmi ja mee. Lisasin jahule ja segasin veidi. Lisasin ülejäänud vee, kõrvitsapüree ja oliiviõli. Sõtkusin kuni taigen muutus elastseks ja ei jäänud enam kausi/käte külge kinni. Vajadusel võib lisada veidi jahu. Katsin kausi toidukilega ja jätsin sooja kohta 1,5 tunniks kerkima. Sõtkusin kerkinud taigna jahusel laual kergelt läbi ja jaotasin võrdseteks väikesteks tükkideks (u 30 g tk). Puistasin lauanurgale seesamiseemneid ja mooniseemneid (eraldi). Veeretasin taignatükikestest pikad pulgad (ahjuplaadi pikkused) ja seejärel veeretasin pulgad seemnete seest läbi. Tõstsin küpsetuspaberiga kaetud plaadile ja küpsetasin 200-kraadises ahjus kuldseks (15-20 minutit). Enne serveerimist lasin kõrsikutel täielikult jahtuda. Nii muutusid need mõnusalt krõbedaks.


ŠOKOLAADISED MAASIKAD



Natuke veel kannatust ja siis saab maasikatest kõhu punni süüa (: Niisama isu täis süüa on väga hea mõte, aga kindlasti tasub mõned maasikad enne suhupistmist sulatatud šokolaadi sisse kasta. Maitseb imeliselt! 
Kihvt idee on maasikad grilltiku otsa torgata (mitmest välismaisest blogist silma jäänud) ja lisaks šokolaadile kaunistada hakitud pähklite, kookoshelveste, mandlilaastude, seemnete, küpsise- või kommipuruga - mis aga maitseb ja tuju heaks teeb. Sellised nägusad maasikad sobivad väga hästi suvistele aiapidudele magusaks suupisteks. Või miks mitte valmistada neid koos külalistega magustoiduks?


Ega siin väga täpset retsepti olegi, aga kindlasti mõned asjad, millele tasub tähelepanu pöörata. 
  • Kui glasuurimiseks mõeldud šokolaadi pole käepärast, võib tavalisele sulatatud šokolaadile lisada natuke toiduõli. Mida vedelam šokolaad, seda ilusam tulemus jääb. Samas tuleb õli lisamisega ettevaatlik olla - kui seda liiga palju panna, ei hangu šokolaad maasika peal ära. 
  • Mida rohkem šokolaadi, seda parem on maasikaid katta. Iseenesest ei kulu šokolaadi palju, aga ilus ühtlane tulemus jääb, kui maasika saab otse šokolaadi sisse kasta ja ei pea marja mööda kausi ääri keerutama. Mida väiksem ja sügavam kauss, seda parem. Kui šokolaadi üle jääb, saab seda teinekord uuesti sulatada ja kasutada.
  • Maasikad tasub enne šokolaadi sisse kastmist grilltiku otsa lükata. Hiljem on seda väga ebamugav teha.  
  • Kui maasikas on šokolaadi sisse kastetud, tuleks lasta liigsel šokolaadil maha valguda. Selleks võib tikku sõrmede vahel ettevaatlikult keerutada ja lasta šokolaadil tagasi kaussi tilkuda (tikku horisontaalselt kausi kohal hoides). Võib ka õrnalt sõrmega vastu tikku koputada ja alles siis maasikas püstisesse asendisse tõsta.
  • Pähkli- või muu puru tuleks peale puistada kohe pärast maasika katmist šokolaadiga, et see paremini kinnituks. 
  • Pähkli-, küpsise- või kommipuru võiks olla pigem peenem, sest suured tükid kipuvad šokolaadi pealt maha valguma.
  • Serveerimiseks võib maasikatikud panna suhkruga täidetud nõusse või lihtsalt kandikule.

Šokolaadised maasikad

värskeid maasikaid
glasuurimiseks mõeldud valget ja tumedat šokolaadi (nt Odensee tooted)
meelepäraseid lisandeid - hakitud pähkleid, kookoshelbeid, küpsise- või kommipuru, seemneid
grilltikke

Pesin maasikad ja kuivatasin need korralikult köögipaberiga (kui on ilusad puhtad marjad, siis pole  vaja pesta!). Lükkasin marjad grilltikkude otsa - katsusin tiku otsa enam-vähem maasika keskele lükata, mitte päris lõppu välja. Sulatasin šokolaadi ning kastsin maasikad grilltikust kinni hoides šokolaadi sisse. Maasikad võib katta üleni, mina jätsin veidi punast marja ka näha. Lasin liigsel šokolaadil maha valguda ja kaunistasin kookoshelveste, pähklipuru ja sulatatud šokolaadiga. Torkasin valmis tikud suhkruga täidetud joogiklaasi. Hoidsin maasikaid serveerimiseni jahedas.



Beseekoogid rabarberi-maasikamoosiga



Kui ma tahan kondiitri eriala edukalt lõpetada, pean harjutama pritskotiga töötamist. Harjutasin kätt jäätiseteost üle jäänud munavalgetega. Tulemus sai väga armas, kuigi kaugel sellest, mis mul plaanis oli. 

Ettevõttes praktikal olles jäin hätta võikreemist rooside tegemisega. Mis hätta, põhimõtteliselt ma ei saanudki nende tegemisega hakkama. Pusisin nii kaua, et kreem läks lõpuks käte soojusest vedelaks ja sellega polnud võimalik enam lilli pritsida. Poolteist tundi lillenõela keerutamist ja tulemuseks kaks enam-vähem roosi, mis kõlbasid trühvlitordile kaunistuseks. Kahe roosiga kümmet torti ju ei kaunista (: 

Ei tea, mis mul nende roosidega on, aga esialgsest plaanist kookidele beseeroosid peale pritsida, ei tulnud ka midagi välja. Nii pool vihasena tegin hoopis volangid. Aga tulemus sai üllatavalt hea. Vähe sellest, minu uus lemmik - hapukas rabarberi-maasikamoos, sobib ideaalselt liivataignast beseekorvikeste täidiseks. Ja sööjad ainult mõmisevad... 
Retsepti kombineerisin kokku varem katsetatud erinevatest retseptidest ja koolist saadud liivataigna retseptist. 


Beseekoogid rabarberi-maasikamoosiga
(8-10 tükki)

Põhi
100 g võid
60 g suhkrut
1 muna
190 g jahu
näpuotsatäis soola

Täidis
200 g rabarberit
200 g maasikaid
1-1,5 dl suhkrut

Beseekate
2 suure muna valget
85 g suhkrut
soovi korral sidrunimahla

Kõigepealt keetsin moosi. Puhastasin, tükeldasin maasikad ja rabarberid ning keetsin tasasel tulel suhkruga pehmeks. 

Valmistasin liivataigna. Kõige parem on seda teha laual. Selleks sõelusin jahu lauale ja tegin keskele süvendi. Segasin süvendis või, suhkru ja muna. Seejärel hakkasin külgedelt jahu juurde võtma. Segasin kuni taigen muutus ühtlaseks. Liivataigen ei taha ülesegamist. Mida vähem segada ja sõtkuda, seda parem põhi tuleb. Keerasin taignapalli toidukilesse ja panin pooleks tunniks külmkappi.

Määrisin muffinipanni (standardsuurusega pann) pesad võiga. Jagasin taigna kuueks võrdseks osaks. Võib ka kaheksaks, siis saab õhemad ja veidi madalamad põhjad. Surusin taigna vormide põhja ja äärtele. Katsin korvikeste ääred fooliumiga (võib ka põhjad katta) ja eelküpsetasin 200-kraadises ahjus umbes 15 minutit. Fooliumiga koogipõhjade katmine aitab neil kuju säilitada. 
Kuju säilitamiseks võib küpsetamata põhjad vormiga ka sügavkülma panna. Kui taigen on külmunud, siis tuleb see välja võttes koheselt küpsetada. Sügavkülmutamisel peab aga oma koogivorme hästi tundma, sest mõned neist ei kannata nii suuri temperatuurikõikumisi ja nii võib vormid hoopis ära rikkuda. 

Samal ajal kui koogipõhjad ahjus küpsesid, valmistasin beseevahu. Selleks vahustasin munavalged pehmeks vahuks ja lisasin edasi vahustades järk-järgult suhkru. Beseevaht on valmis, kui see on tugev ja läikiv ning miksrilabade väljatõstmisel tekivad teravad vahutipud. 

Tõstsin koogipõhjad ahjust välja jahtuma ja keerasin ahju temperatuuri 160 peale. Panin igale põhjale moosi. Koonerdada pole põhjust (: Moosi peale pritsisin beseemütsid. Küpsetasin koogikesi kuni besee pealt pruuniks muutus, 10-15 minutit.