KEERUKÜPSISED DATLITE JA METSPÄHKLITEGA



Oi mul olid suured plaanid! Aga läks nagu alati - küpsisetegu jäi viimasele minutile. Vähemalt on järgmiseks aastaks idee olemas. Sellest hoolimata õnnestus leida üks huvitav retsept (raamatust The Complete Book of Cupcakes, Cheesecakes and Cookies) ja küpsetada enda jaoks uusi ja põnevaid küpsiseid, sest just see oli sellel aastal küpsisevahetuse ideeks.

Keeruküpsised datlite ja metspähklitega - pähklimaitselise mureda küpsise vahele on ennast krussi keeranud sidrunist särtsakas datli täidis. Veidi teistmoodi ja huvitavad küpsised läksid teele Dagrisele, Liisile ja Kristile. Liisiga juhtusime ühel ajal Lõunakeskuse postiputkas küpsiseid pakkima. Liiga lahe kokkusattumus, et mitte kasutada juhust ja anda küpsisepakk isiklikult üle :) 

Ise olen praeguseks kätte saanud ühed maitsvad küpsised ei-tea-kellelt :) Teised ootavad juba pakiautomaadis ja loodetavasti jõuavad kolmandad ka suurest tuulest ja tuisust hoolimata minuni.


Keeruküpsised datlite ja metspähklitega
28-30 tk

125 g pehmet võid
75 g suhkrut
1 tl jahvatatud kardemoni
1 muna
225 g jahu
100 g röstitud metspähkleid

Täidis
280 g kuivatatud kivideta datleid
55 g suhkrut
2 tl peenelt riivitud sidrunikoort
80 ml värskelt pressitud sidrunimahla
1/4 tl jahvatatud kardemoni
125 ml vett

Panin kaussi pehme või, muna, suhkru ja kardemoni ning mikserdasin kõik ühtlaseks. Segasin juurde jahu ja peeneks hakitud röstitud pähklid. Sõtkusin ühtlaseks tainaks. Jagasin taina kaheks võrdseks osaks ja rullisisn mõlemad tainapätsid küpsetuspaberi vahel õhukeseks 15x30 cm ristkülikuks. Panin tainaplaadid 20 minutiks külmkappi. Samal ajal valmistasin täidise. Hakkisin datlid väiksemaks, lisasin suhkru, sidrunikoore ja -mahla, vee ja kardemoni ning keetsin tasasel tulel ilma kaaneta kuni segu muutus ühtlasemaks ja paksemaks (kuni 10 minutit). Tõstsin täidise õue lume sisse jahtuma.
Jaotasin jahtunud täidise kahele tainaplaadile, ajasin ühtlaselt laiali (jätsin külgedelt 1 cm jagu vabaks) ja keerasin taina küpsetuspaberi abiga tihedaks rulliks. Keerasin rullid kõpsetuspaberi sisse ja lasin külmkapis pool tundi taheneda. Lõikasin mõlemast rullist umbes 1 cm laiused viilud ja küpsetasin küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadil 190-kraadises ahjus umbes 20 minutit. Tõstsin valmis küpsised restile jahtuma. 


JUUSTUKOOGIST JA ISADEST

Tuleb välja, et Manhattani toorjuustukook on võitnud väga paljude magusasõprade südamed - nii palju positiivseid kommentaare Nami-Namis ja postitusi erinevates toidublogides! On aeg selle kiidukooriga ühineda. Lühikese aja jooksul küpsetasin seda südametemurdjat lausa neljal korral. Lihtsalt nii kreemine, maitsev ja mõnusalt rammus.


Tegelikult meeldib see juustukook mulle veel ühel lihtsal põhjusel. Selle pealmine hapukoorekiht jääb nii täiuslikult sile ja läikiv, et koogi saab kerge vaevaga tordiks muuta. Selline peegelsile pind lihtsalt kutsub sulatatud šokolaadiga joonistama. Kui veel koogi ääred toorjuustu või paksu hapukoorega kergelt üle tõmmata ja šokolaadi-, pähkli- või küpsisepuruga katta - ongi tort valmis! 

Isadepäeval läksingi kergema vastupanu teed. Kuna seekord oli isadepäeval rõhk kokkutulnud isade lemmiksöökidel (piima-klimbisupp, pannkoogid, rosolje, beseeküpsised), ei tahtnudki tordiga nii väga jännata. Küpsetasin eelmisel päeval juustukoogi valmis, hommikul kaunistasin riivitud šokolaadi ja kommidega. Nii palju jändasin, et mõned kommid said lipsud kaela - need tähistasid isasid. Kõik mehed pole ju isad! Ja olemuselt lihtsast juustukoogist saigi eriti kerge vaevaga tort.


Isadepäeval said lastest luuletajad ja tapeedirullist luulerull. Igaüks kirjutas oma isale mõeldes luuletusele paar rida juurde, piiludes vaid viimast sõna eelmise luuletaja kirjutatust. Lubasin luuletuse siia talletada, sest see sai nii armas.

"MINU ISA"

Minu isal kuldsed käed,
väga šeff ta välja näeb,
vahel mõne kala saab,
iga nädal trenni läeb.
Kuid kahju küll, et teda kodus
suht harva näeb.
Isa erineb mul normist,
suuskab alla hüppetornist,
käte peal ta kõnnib vabalt,
saltosid ta viskab nabalt.
Tore oled sina ka,
süüa teed meil alati sa.
Kõva töömees alati
ja ärimees, kel süda sees.
Ahjees, ahjees, ahjees, see vuntsidega mees.
Mis teeb? Kes teab! Kui teeb, teeb head.
Head teeb, kui paps on tartk ja osav,
habe täiega ju vohab.
Minu isal andeid tuhat,
aga ikka hästi puhand.


Manhattani juustukook - ekstrasuur
28 cm vormile

Põhi
100 g võid
16 Digestive küpsist

Täidis
1,2 kg toorjuustu
6 muna
200 g suhkrut
2 tl vaniljesuhkrut

Peale
400-500 g hapukoort
3-4 sl suhkrut
1 tl vaniljesuhkrut

Pudistasin küpsised näppudega peeneks ja segasin sulatatud võiga. Surusin küpsisepuru küpsetus-paberiga vooderdatud lahtikäiva koogivormi (28 cm) põhjale ja panin vormi täidise valmistamise ajaks külmkappi.

Kloppisin munad vispliga kergelt lahti, lisasin suhkrud ja toorjuustu ning segasin ühtlaseks. Nii ühtlaseks, et ühtegi toorjuustutükki sisse ei jäänud. Vahustada pole vaja. Kui liigselt vahustada võib kook küpsedes pragunema hakata. Valasin toorjuustusegu küpsisepõhjale ja küpsetasin 170-kraadises ahjus seni, kuni koogi ääred veidi tahenesid ja kook keskelt enam-vähem hüübinud oli. Selleks kulus umbes 50 minutit. Ahjust võttes peaks kook võbelema, siis ei ole see üleküpsenud ja jääb kreemine. Lasin 20 minutit jahtuda. Samal ajal valmistasin katte. Kui juhtub, et kook küpsedes praguneb, võib katte teha rohkemast hapukoorest, et kõik kumerused ja praod ilusasti ära katta. Kui ei pragune, piisab vähemast. Katte tegemiseks segasin hapukoore suhkrutega. Valasin segu jahtunud koogile ja ajasin ettevaatlikult laiali, ka üle koogi ääre, nii et kõik jäi pealt täiesti sile. Küpsetasin 225-kraadises ahjus umbes 5 minutit (võib kuluda ka minut vähem või rohkem), kuni hapukoor tundus näpuga katsudes kuiv. Kui kook kauemaks ahju ununeb, hakkab hapukoorekiht pealt küpsema ja muutub pruunikaks.

Lasin koogil vormis täielikult jahtuda ning tõstsin siis külmkappi. Toorjuustukook on parim järgmisel, isegi ülejärgmisel päeval serveerituna.




ÕUNAPIRUKAD



Ühel hommikul lihtsalt ärkad ülesse ja tunned vastupandamatut isu õunapirukate järele. Just pirukate, mitte õunakoogi, -keeksi või -muffinite järele. Sattusin Nami-Namis selle retsepti peale ja jumal tänatud, et seda proovida julgesin, sest tavaliselt tekitavad fotode ja kommentaarideta retseptid minus omajagu kahtlusi. Need õunapirukad õnnestusid ja maitsesid lihtsalt suurepäraselt! Boonuseks veel huvitav külm meetod pärmitaina valmistamiseks. Juba tükk aega pole pirukategu nii nauditav olnud. Aeganõudev küll, aga igal juhul tulemust ja kordamist väärt retsept!

Õunapirukad
48 tk

50 g pärmi
250 ml piima
250 g võid
600 g jahu
1 tl soola
1,5 sl suhkrut
6 keskmist õuna
1-2 tl kaneeli
suhkrut


Segasin suures kausis jahu, soola ja suhkru korralikult läbi ning lisasin kuubikuteks lõigatud külma või. Valmistasin näppude vahel purutaina. Teise kaussi valasin külma piima, lisasin sõrmede vahel murendatud pärmi ning segasin kuni pärm lahustus ja tekkis ühtlane vedelik. Kallasin piima-pärmisegu purutainale ja sõtkusin kõik ühtlaseks tainaks. Sõtkusin seni kuni tainas lõi käte ja kausi küljest lahti. (Jahud on erinevad, seega kui tainas tundub liiga kleepuv, tuleb lisada nauke jahu või kui liiga tugev, lisada natuke piima.) Raputasin kausi põhja õhukese kihi jahu, panin taina kaussi, katsin pealt toidukilega ning panin tunniks ajaks külmkappi. 

Koorisin ja puhastasin õunad ning lõikasin iga õuna kaheksaks tükiks. Raputasin õunatükkidele kaneeli ja veidi suhkrut, segasin läbi ja jätsin taina kerkimise ajaks seisma. 


Sõtkusin kerkinud taina kergelt läbi ja jaotasin neljaks võrdseks tükiks. Vormisin tükkidest ümmargused pätsid. Rullisin pätsid ükshaaval õhukeseks ja lõikasin 12 sektoriks. Panin iga sektori laiemasse otsa õunatüki, keerasin rulli ja veeretasin suhkrus. Küpsetasin küpsetuspaberiga kaetud plaadil 175-kraadi-ses ahjus umbes 25 minutit.


Pirukad on eriti maitsvad soojalt. Ettevaatlik peab aga olema otse ahjust tulnud pirukatega, sest õunatäidis on kõrvetavalt kuum!




VÄIKE KOHUPIIMATORT MAASIKATE JA VIRSIKUTEGA



Blogis oli vahepeal päris pikk vaikus - talvel... ja kevadel... ja suvel... Aga see-eest on nüüd põhjust roosasid torte teha (: 

Esimest tähtsamat pidu, poole aasta sünnipäeva, tähistasime Roosa Öökulli tordiga. 
Öökullidega on meil oma teema. 3/4 perekonnast (ehk mina välja arvatud) kannab perekonnanime, mis ühes võõrkeeles tähendab öökulli. Isegi imestan, et alles nüüd sai esimene öökull tordile. 

Öökull öökulliks, tegelikult tahtsin kirja panna selle mõnusa koduse tordi retsepti. Olen seda mitmeid kordi teinud ja iga kord sööjate mõminaid kuulnud.

Mulle meeldivad tordid, kus on vähe biskviiti ja palju kreemi. Kui zelatiini ei kasuta, on sellise pehme tordi katmine martsipaniga paras mässamine, sest täidis hakkab raskuse all biskviidikihtide vahelt välja pressima. See tort jäi ka natuke lopergune, aga tühja kah! Maitses hästi! Ja kui ikka tundub, et seda kreemi saab liiga palju, võib ju pool niisama nahka pista. Siis pole ohtu, et kuskilt midagi välja pressib. Nii et kreemi retsepti on limpsimise varu sisse arvutatud :D

Ah jaa, kunagi keegi küsis, miks ma biskviiti alati tärklisega teen, kui klassikalises retseptis on ainult muna, suhkur ja jahu? Minu arvates on tärklisega valmistatud ümmargusi biskviitpõhjasid hoopis mugavam kaheks või kolmeks lõigata. Klassikalise retsepti puhul jääb biskviit väga õhuline, pehme ja minu jaoks liiga munamaitseline. Aga see pole mingi absoluutne tõde, vaid minu isiklik arvamus ja eelistus!



Väike kohupiimatort maasikate ja virsikutega
(18 cm vormile. Suurema tordi jaoks korrutan kogused kahega ja kasutan 24 cm vormi)

Biskviit

2 muna
0,75 dl suhkrut
0,75 dl jahu
0,25 dl tärklist
0,5 tl küpsetuspulbrit

Täidis
200 g vaniljemaitselist kohupiima (mitte pastat!)
100 g toorjuustu
200 ml vahukoort
1,5 sl suhkrut
0,5 tl vaniljesuhkrut
3-4 poolikut kompotivirsikut
marjatükkidega maasikatoormoosi

Katteks
200-300 g martsipani (kasutasin seda)
looduslikke toiduvärve
maisitärklist

Kõigepealt küpsetasin biskviidi. Eraldasin munakollased valgetest ja mõõtsin välja kõik vajalikud ained. Segasin jahu, tärklise ja küpsetuspulbri korralikult läbi. Vahustasin munavalged pehmeks vahuks ning lisasin siis edasi vahustades järk-järgult suhkru. Vahustasin kuni munavalgevaht muutus tugevaks läikivaks ja mikserilabade väljatõstmisel jäid vahu sisse teravad tipud. Segasin munakollased lusikaga ühtlaseks ning lisasin munavalgevahule. Mikserdasin kõige aeglasemal käigul kõik ühtlaseks, ainult niikaua kuni kõik segunes. Kindasti ei tohi üle segada, muidu muutub munasegu vedelaks. Sõelusin jahusegu munavahu hulka ja segasin õrnalt puulusikaga ühtlaseks. Valasin taina küpsetuspaberiga vooderdatud vormi ja küpsetasin 190-kraadises ahjus 15-20 minutit. Kummutasin valmis biskviidi restile ja lasin täielikult jahtuda.

Täidise jaoks lõikasin virsikupoolikud väikesteks kuubikuteks ja jätsin sõelale nõrguma. Vahustasin toorjuustu (paar minutit), lisasin kohupiima ning vahustasin veel mõned minutid. Teises nõus vahustasin vahukoore suhkrutega tugevamaks vahuks. Segasin kokku vahukoore ja kohupiima. Tõstsin natuke kreemi kõrvale, et sellega hiljem tort pealt ja külgedelt üle tõmmata. Lõpuks segasin kreemi hulka virsikutükid. 

Vooderdasin sama koogivormi uuesti küpsetuspaberiga. Keerasin biskviidi tagurpidi ja lõikasin kaheks kihiks. Panin tordi kokku tagurpidi ehk pealmine biskviidi osa läks põhjaks ja põhi pealmiseks kihiks, lõikepinnad jäid tordi sisse. Asetasin esimese biskviidikihi vormi põhja (lõikepind üles poole) ja katsin selle ühlaselt toormoosiga, nii et biskviiti näha ei jäänud. Valasin peale kohupiimakreemi (nagu eelpool mainitud, on kreemi kogus limpsimisvaruga :D!) Tõstsin kreemile teise biskviidikihi ja immutasin seda pealt kompotivedelikuga. Hoidsin torti järgmise päevani külmkapis.

Järgmisel päeval võtsin tordi vormist välja ja katsin pealt ning külgedelt õhukese kihi kõrvalepandud kreemiga. Silusin ilusasti ühtlaseks. Kaunistuste tegemise ajaks tõstsin tordi tagasi külma.

Mudisin martsipani kätevahel pehmemaks, värvisin ja rullisin maisitärklisega ülepuistatud laual õhukeseks. Lõikasin välja vajalikud kujundid (kasutasin vorme ja paberist tehtud žablooni). Paljud kasutavad rullimiseks tuhksuhkrut, aga mulle meeldib maisitärklis. 

Tordi katmiseks kulus umbes 170 g martsipani, kuid selleks, et tulemus ilus jääks, peab suurema koguse lahti rullima (umbes 200-250 g, oleneb, kui paksu kihti tordile tahta). Mina kasutan rullimiseks mittenakkuvat alust. Rullin martsipani selle peal õhukeseks ja tõstan koos alusega tordile. Tõmban aluse ära, silun martsipani kätega tordi peale ja külgedele nii, et tulemus jääks ühtlane ja õhumullideta. Üle tordi alumise ääre ulatuva martsipani lõkan terava noaga ära. Kaunistuste liimimiseks kasutan vett, mida pintseldan natuke kujundite alumisele poolele. Nii lihtne ongi!

Kahjuks jäi tordilõigust pilt tegemata. 

LÕPETAMATA LUGU JA MOORAPEADE KIIKSUGA RETSEPT

Koopatibi koolis
Viimane osa!


Ei, ma ei jätnud kooli pooleli! Juba üle poole aasta on lõpetamisest möödas, aga punkt on jäänud panemata. Päris raske on tagantjärele kirjutada, sest emotsioonid on ammu lahtunud...

Ühesõnaga, kui sa põhjuseta ei puudu, kooli ees suitsu ei tee, koduste töödega ei hiline, õpetajatega ei vaidle, kahtesid ei saa, praktikat laiskusest pooleli ei jäta ja praktikaaruande kirjutamata jätmist katkise arvuti kaela ei aja, siis on lootust, et sind lubatakse eksamile. Kondiitri kutseeksam koosneb kahest osast - teoreetilisest ja praktilisest. Kui sa oled kunagi liikluseksamit teinud, siis ei jää sa hätta ka kondiitri teooriaeksamil. 30 minutit - 30 valikvastustega küsimust. Nutikad tuubivad etteantud küsimused ja vastused pähe, kohusetundlikud loevad lisaks konspekte ja raamatuid, laisad (aga muidu targad) ei õpi üldse - kõik saavad läbi. Eriti arvestades küsimusi stiilis - taigna käärimisaeg ei sõltu: a) pärmi kogusest, b) taigna temperatuurist, c) tuule suunast :P Õnneks pole selliseid palju.
Küsimused võivad olla nii tehnoloogia, tooraine, toiduohutuse, ohutustehnika kui üldiste oskuste kohta. Ei midagi keerulist, kui välja arvata see, et raamat ütleb üht, konspekt teist ja õpetaja kolmandat.
Kondiitri I taseme eksamiküsimused leiab Eesti Leivaliidu lehelt.

Kui teooriaeksam edukalt sooritatud, lubatakse sind järgmisel päeval praktilisele eksamile. Kui aastaid oli kondiitri praktilisel eksamil teemaks puuviljatort ja küpsis "Kevadlill", siis just nüüd otsustati ümber. Tants praktilise eksami teema ümber kestis pea aasta. Kõigepealt teatati, et tordi asemel tuleb kook. See oli minu jaoks kõige suurem pettumus. Kondiiter ja tort on nagu sukk ja saabas. Kooki peab nagunii teha oskama (on neid, kes mõtlevad vastupidi)! Mõne aja pärast selgus, et valitakse kuue erineva koogi vahel, küpsiseks jääb "Kevadlill". Lõpuks läks asi hoopis hulluks - neli erinevat kooki ja neli erinevat küpsist pandi paari ja igaüks tõmbas eksamiteema piletiga. Keerulisem ja aeganõudvam kook sai paariliseks lihtsama küpsise.

Piletid olid järgmised:
Puuviljakook - küpsis "Võit"
Moorapea -  küpsis "Kevadlill"
Aleksandrikook - küpsis "Narva"
Mocca känd - küpsis "Keeleke"

Neli tundi, kilo küpsist, 15 kooki, terve rida kaaskannatajaid ja kullipilkudega komisjoniliikmed iga su liigutust jälgimas. Paras kompott! Hirm praktilise eksami ees oli suur - kas ajast piisab, millest alustada, kas taigen õnnestub, kuidas oma asjad õigel ajal ahju saab? Asjata paanika! Kõik loksub paika ja sujub iseenesest. Kui sa just midagi valesti ei arvesta või nässu ei keera (nagu mina), on neli tundi piisav. Võib juhtuda, et jääb ülegi. Retsept on ees ja toorained lubatakse varem valmis kaaluda. Lihtne! Praktilisel eksamil hinnatakse toodete välimust, maitset, massi, tehnoloogiat ja hügieeni.

Kõike muud, aga mitte puuviljakooki, palun, palun, palun!
Mul pole kunagi ühelgi eksamil pileti tõmbamisega vedanud. Ei erinenud seegi kord. Loomulikult sain puuviljakoogi! Mitte et ma seda teha poleks osanud, see tundus teiste kookidega võrreldes lihtsalt ebaõiglaselt aeganõudev - liivataigen, biskviit, võikreem, immutussiirup, puuviljadest kaunistus, želee. Ja küpsis "Võit" - seda polnud ma varem teinud.

Kui teooriaeksam läks väga hästi, siis praktilisel eksamil vedasin ennast alt (oi kuidas ma kahetsen). Mõtlesin küll, et lahtirullitud liivataigen jääb pärast küpsetamist koogi põhja jaoks natuke väikeseks, aga panin selle ikkagi ahju. Jäi jah väikeseks ja läks pärast katki ka! Tegin uuesti ja jäin lõpuks ajahätta. Aga loll on see, kes vabandust ei leia! Mulle ikka meeldib ennast tagantjärele lohutada - eelviimast kuud lapseootel*, hea et ma paks üldse midagi tehtud sain! Tunnistuse rikkus see eksamil saadud ainuke neli muidugi ära :D, aga kokkuvõttes oli üks ütlemata lahe ja kogemusterohke aasta.


Ja nüüd "Moorapead"!
Et natukenegi aimu anda, mis ja kuidas, kirjutan retsepti (hea) meelega sellisel kujul nagu kondiitriõpilastele praktilise tunni alguses kätte antakse. Toorainete sobivad kogused peab ise arvutama ja täpne tegevuskäik tuleb ka ise välja nuputada või siis targemate käest küsida :P Kodus kooki tehes soovitan kahtlased koostisained asendada normaalsete toiduainetega.

KOOK "MOORAPEA" 100 tk

Koosneb kahest immutatud biskviitbušeest, mis on omavahel ühendatud võikreemiga. Kook on kaetud kakaoglasuuriga, kaunistatud strösselitega.

Biskviit
Jahu 1,0 kg
Muna 1,68 kg
Suhkur 0,84 kg

Biskviittaigen valmistatakse külmal menetlusel. Pritsitakse bušeed. 
Küpsetatakse 210-220 °C juures 10-15 minutit.

Kreem
Kondenspiim suhkruga 0,20 kg
Tuhksuhkur 0,20 kg
Créme 0,50 kg (asendada korraliku võiga)
Combani 0,001 kg (asendada törtsu konjakiga)

"Créme" vahustatakse kohevaks valkjaks massiks, lisatakse kondenspiim ja sõelutakse hulka tuhksuhkur. Maitsestatakse Combaniga.

Kakaoglasuur
Tuhksuhkur 1,20 kg
Vesi 0,20 kg
Kakao 0,07 kg

Tuhksuhkur ja kakao sõelutakse, lisatakse vesi, segatakse ühtlaseks. Kuumutatakse 45 °C-ni.

Immutussiirup
Suhkur 0,26 kg
Vesi 0,30 kg

Suhkrust ja veest keedetakse siirup. Jahutatakse 20 °C-ni. Bušeed immutatakse alumiselt poolelt.

Viimistlus
Strössel 0,04 kg

Koogid kaetakse glasuuri ja strösselitega.

Mitte just kõige arusaadavam retsept!? 
Mäletan esimesi tunde, kui me enda arvates teadsime kõike, aga tegelikult mitte midagi. Seda retsepti nähes tekkis sada küsimust, mille üle pinginaabriga itsitada - mis mõttes biskviit külmal menetlusel, kas on mingi kuum menetlus ka või? Kuule, mis see bušee tähendab? Kaua seda siirupit siis keetma peab? Combani? Mis strössel, nonparell ikka :D ... ja nii edasi. Oleks tahtnud õpetaja oma laua külge ketti panna (: 

Kui kellelgi on huvi selle retsepti järgi kooki teha, siis kreemisõbrad võiksid kreemi jaoks aineid topelt arvestada. No ja immutussiirupit võib ka natuke rohkem keeta... Sellised need kooli retseptid kord juba on :P Ka pildil olevate mini-moorapeade vahel on topeltkogus võikreemi.



* rasedana koolis ja kondiitri praktikal käia on küll omamoodi kogemus, aga väga ei soovita. Mõned spetsiifilised lõhnad võivad osutuda täiesti talumatuteks nagu näiteks kraanikausi, külmkapi või põrandaharja lõhn (need ei lõhna kaugeltki nii nagu kodus). Pikalt jalgadel tegutsemine pole ka just mõnus.



JUUSTUSÕBRA MAASIKAKOOK



Külmutatud maasikakook Merevaigu juustuga, kergelt soolase mekiga. Teed valmis, pistad sügavkülma, unustad ära... Õnneks meenub just siis, kui ootamatud külalised grillvorstid näpus ukse taga seisavad (: Ja pidu võibki alata!

Juustusõbra maasikakook
6-8 tk

400 g Merevaiku
150 g valget šokolaadi
100 ml 35% koort
1 tl vaniljesuhkrut
1 sl suhkrut
maasikaid
Digestive küpsiseid
kaunistamiseks melissi või piparmünti

Sulatasin šokolaadi vesivannil, jätsin jahtuma. Katsin väikesed kohvitassid seest toidukilega. Lõikasin mõned maasikad õhukesteks viiludeks ning ladusin viilud väikeste vahedega kohvitassi külgedele. Vahustasin toasooja Merevaiku 3-4 minutit, lisasin jahtunud sulatatud šokolaadi ja segasin ühtlaseks. Vahustasin koore suhkrutega kergeks vahuks ning lisasin õrnalt segades juustu-šokolaadisegule. Tõstsin kohvitassi põhja kreemi, lisasin mõned maasikatükid, seejärel jälle kreemi ning kõige viimasena tõstsin peale terve küpsise. Panin koogid sügavkülma. Need võiksid seal olla vähemalt 4 tundi. Kummutasin külmunud koogid taldrikule, eemaldasin toidukile ning kaunistasin melissiga. Lasin kookidel enne söömist 10 minutit seista. Pakkusin juurde värskeid maasikaid.



JAANI JOONISTUSED


Sel ajal kui šašlõkk ja kanasüdamed grillil küpsesid, maasika-vahukoorerull külmas puhkas, pakkus ägedat vaatemängu tuul, mis jaanilõket tuuseldas ja tulest pilte maalis. Päris lõbus oli pärast koos fotosid vaadata ja arutada, kes mida pildil näeb. 

Tule-Jaan puhub tulerõngaid

Kes ütles, et Eestis elevante ei ole?

Draakon

Stseen vanaaegselt maalilt, kus peategelane 
hoiab kätel last, kes on selili ja vehib jalgadega

Kus sa käisid, kus sa käisid sokukene?

Pissiv hunt :) või hüppav koer

Lahtise suuga krokodill, kurgus palmipuu

CAKE POPS EHK PULGAKOOGID



Eestis vähetuntud pulgakoogid (Cake Pops) on pärit Ameerikast. Pulgakookide eelkäijateks on koogipallid (Cake Balls). Ameerika toidublogija Angie Dudley alias Bakerella torkas koogipallid pulga otsa ja niimoodi sündisidki pulgakoogid. Tegelikult võib nii mõnigi inimene ükskõik millises maailma nurgas väita, et hoopis tema on koogipallide või pulgakookide idee autor ja võib-olla see nii ongi, aga kindlalt saab öelda, et just Bakerella on see, kes oma blogi kaudu pulgakoogid avalikkuse ette tõi ja üle ilma populaarseks muutis. 2010. aastal ilmus tema esimene raamat „Cake Pops – Tips, Tricks, and Recipes for More Than 40 Irresistible Mini Treats“, kus ta õpetab samm-sammult pulgakooke valmistama ja kaunistama. 


Bakerella blogi ammuse fänni ja pulgakookide salajase austajana pidin ilmtingimata selle raamatu endale saama (: Tegemist on väga armsa üllitisega, kus jagub õpetusi kõige lihtsamate koogipallide tegemisest kuni „Issand kui nunnu!“ ja „Vau kui kihvt!“ pulgakookideni välja. Bakerella teeb pulgakooke tõelise pühendumise ja armastusega – need on tema nägu ja mis puutub viimistlusse, siis need on täiuslikud (mitte need, mida ta videos kiiruga valmistab :P). Minu eriliste lemmikute hulka kuuluvad näiteks need lambad ja tibud.



Pulgakookide sisu koosneb keeksist ja kreemist. Keeks pudistatakse peenikeseks puruks ja segatakse kreemiga. Saadud segust vormitakse paraja suurusega pallid (või muud kujundid), mida hoitakse 15 minutit sügavkülmas. Seejärel torgatakse koogipallid pulga otsa, kastetakse glasuuri sisse ja kaunistatakse. 

No jah, mis viga välismaal pulgakooke teha, kui seal on tohutu valik värvilisi glasuure ja suhkruid, minikomme, erikujulisi nonparelle ja muud kaunistamiseks vajalikku, meie mittemillegi või hirmkalli kõrval. Tegelikult leiab mõndagi Suhkrukunstist.

Bakerella pakub raamatus välja kaks keeksi retsepti - hele ja tume keeks. Lisaks erinevaid kreeme, mida keeksipuruga kokku segada - vanilje, šokolaadi, toorjuustu. Magus keeks koos veel magusama kreemiga annab tulemuseks ülimagusa pulgakoogi, mis eestlasel kuidagi kurgust alla ei lähe. Isegi minul, kellel on keskmisest magusam maitse. Seega, Bakerella retseptid võib südamerahuga raamatukaante vahele jätta ja kasutada pulgakookide tegemisel oma lemmik keeksi ja kreemi retsepti. Minu kogemus ütleb, et kreemiks sobib väga hästi lihtsalt maitsestamata toorjuust. Keeks, glasuur ja kaunistused on niigi magusad! Toorjuustus on piisavalt niiskust, mis aitab keeksipuru ühtlaseks massiks muuta, et koogipallid koos püsiksid. Ja keeksil endal - olgu see siis vanilje-, šokolaadi-, sidruni-, apelsini- või porgandikeeks - on juba parasjagu maitset. 

Eelmise aasta oktoobris viisin Lianni Laste Kokakoolis läbi pulgakookide tunni, kus tutvustasin noortele kokkadele, kuidas vahvaid maiustusi valmistada. Jagan neid õpetusi nüüd ka siin, sest kuigi pulgakookide tegemine võib tunduda keerulise ja aeganõudvana, on see tegelikult üks vahva ettevõtmine ja mõnus nokitsemine. 

PULGAKOOKIDE TEGEMISEKS LÄHEB VAJA

  • Keeksi või biskviiti - iseküpsetatud lemmikut, koogipulbrist küpsetatud või hoopis poest ostetud valmis keeksi või tordipõhja. Miks mitte katsetada ka täisteraküpsistega. 
  • Kreemi - toorjuustu- või võikreemi, mida võib soovi korral maitsestada sidruni- või apelsinikoorega.
  • Pulki - spetsiaalseid pulgakommipulki (vt näiteks Suhkrukunstist), jämedamaid grilltikke, papist joogikõrsi, jäätisepulki või ühekordseid puidust lusikaid, kahvleid.
  • Glasuuri - spetsiaalselt glasuurimiseks mõeldud heledat või tumedat šokolaadi. Nt Odense tooted.
  • Kaunistusi - nonparelle, kookoshelbeid, pähklipuru, väikeseid komme, kuivatatud söödavaid lilli, soolakringleid, marjajahu, kuivatatud puuvilju jms
  • Alust - penoplasti või sügavamat suhkrut täis kaussi, vaasi või lillepotti pulgakookide hoidmiseks. Saab torgata ka papist munakarbi sisse või meisterdada ise pulgakookidele alus jämedamast lauajupist. 


PULGAKOOKIDE VALMISTAMINE SAMM-SAMMULT

1. Küpseta keeks (ilma suurte puuvilja- või šokolaaditükkideta) või biskviit ja lase sellel täielikult jahtuda. Kõige parem on küpsetada keeks eelmisel õhtul!

2. Pudista keeks suurde kaussi. Keeksipuru peab olema ühtlane. Ära jäta sisse suuri tükke või kõvasid koorikutükikesi! (Biskviiti on mugavam köögikombainis peenestada). Kui soovid pulgakoogile ilusat kollast sisu, küpseta keeks talumunadega ja lõika ära tumedaks küpsenud ääred.


 

3. Vahusta toorjuust mikseriga kreemjaks (soovi korral maitsesta vanilje, tuhksuhkru ja sidruni- või apelsinikoorega) ja lisa järk-järgult keeksipurule. Lisa toorjuustu nii palju, et koogisegu hakkaks kokku ja oleks piisavalt niiske, et sellest saaks kätevahel pallikesi veeretada. Kui segu on liiga niiske, vajuvad pallid kokku ega hoia oma kuju. Tunnetuse küsimus!

4. Veereta koogisegust umbes 25 g pallid. Liiga suured pallid ei püsi pulga otsas, sest on väga rasked. Ära suru koogisegu liiga tihedasti palliks kokku, see võib hiljem põhjustada glasuuri mõranemise! Erikujuliste kookide jaoks kasuta näiteks väikeseid küpsisevorme.

5. Aseta koogipallid alusele ja pane 15 minutiks sügavkülma (või 30-40 minutiks külmkappi). Koogipallid peavad sügavkülmas tahenema, kuid ei tohi läbi külmuda! Tahenenud palle on lihtsam pulga otsa torgata ja need ei kuku pulgalt maha.



 6. Sulata glasuuršokolaad ja vala see klaasi või tassi.  Glasuuri peab olema nii palju, et terve koogipall saaks korraga kaetud. Mida vedelam glasuur, seda parem on pulgakooke katta. Tavaline sulatatud šokolaad on liiga paks ja ei kata nii ühtlaselt. Kui sellele õli lisada, ei tahene šokolaad nii kõvaks kui vaja. Kõige parem on kasutada spetsiaalselt glasuurimiseks mõeldud šokolaadi!

7. Võta koogipallid sügavkülmast välja. Kui teed korraga palju pulgakooke, tõsta koogipallid sügavkülmast tavalisse külma ja kasuta korraga näiteks kuus palli, muidu muutuvad ülejäänud koogipallid liiga pehmeks ja neid tuleb uuesti jahutada.

8. Kasta 1-1,5 cm pulga otsast sulatatud glasuuri sisse (kui kasutad grilltikku, siis kasta selle nüri ots glasuuri sisse). See on vajalik selleks, et liimida koogipall pulga külge. Torka glasuurine pulk otse koogipalli sisse – umbes poole peale, kindlasti mitte läbi koogipalli!

9. Hoia pulgast kinni ja kasta koogipall glasuuri sisse nii, et terve pall saaks ühe korraga kaetud ja glasuur ulatuks natuke ka pulga peale. Ära keeruta palli glasuuris, muidu võib see pulga otsast ära kukkuda! Lihtsalt kasta sisse ja tõsta välja. Lase üleliigsel gasuuril tagasi klaasi tilkuda (vt kuidas Bakerella seda videos teeb).



10. Kaunista pulgakook enne kui glasuur jõuab hanguda! Kohe kui üleliigne glasuur on tagasi klaasi tilkunud, raputa pulgakoogile nonparelle, pähklipuru või kaunista väikeste värvilisite kommidega. Kui glasuur on juba hangunud, saab komme koogile kleepida sulatatud šokolaadiga.

11. Torka valmis pulgakoogid penoplastist aluse sisse, pooleks lõigatud meloni sisse või valmista ette suhkruga täidetud sügavam nõu. 

12. Säilita pulgakooke õhukindlalt – näiteks paki tsellofaanpaberisse. Pulgakoogid säilivad külmkapis kolm kuni neli päeva. 
Lianni Kokakoolis kasutasime pulgakookide glasuurimiseks Shwartau koogiglasuure (saadaval Konsumis, Rimis), mis katsid ja maitsesid hästi. Mõni aeg tagasi said aga toidublogijad võimaluse katsetada erinevaid Odense ja Vilma tooteid, mida Kalev lahkesti jagas. Paningi mõned tooted pulgakookide tegemisel proovile. Kasutasin Vilma muffinipulbrit ja Odense glasuuri nööpe. Valge glasuur jäi liiga paks ja pulgakookide katmine sellega oli paras katsumus. Seevastu tume glasuur oli just selline nagu vaja - kattis hästi ja jäi ilusasti läikima. Koogipuru jaoks sobib mistahes magus tordi-, keeksi- või muffinipulber.

Kui palju pulgakooke ühest keeksist saab, sõltub keeksi suurusest ja sellest, kui suuri või väikeseid pulgakooke teha tahetakse. Glasuurimiseks on vaja tunduvalt rohkem šokolaadi, kui tegelikult ära kasutatakse. Toorjuustu kogus oleneb jällegi keeksist - kui palju seda on ning milline on selle konsistents. Nii et pulgakookide retsepti ei saagi grammitäpsusega kirja panna. Aga umbes-täpselt küll (:



PULGAKOOGID 
24-32 tk 

1 pakk meelepärast  Vilma muffini- või tordipulbrit
200-300 g toorjuustu (maitseks soovi korral peenelt riivitud sidruni- või apelsinikoort)
vähemalt 2 pakki Odense tumeda glasuuri nööpe
grilltikke
kaunistamiseks nonparelle, marjajahu vms

... või küpseta selle Nami-Nami retsepti järgi biskviit. Kasuta kreemiks 200 g maitsestamata toorjuustu ja üks teelusikas vaniljesuhkrut, katmiseks 200 g tumeda glasuuri nööpe. Saad 16-18 toredat vaniljemaitselist pulgakooki.


Pulgakookide tegemine on omajagu aeganõudev ettevõtmine, seega harjutamise ja aja kokkuhoidmise mõttes on päris mõistlik keeks pulbrist valmistada. Kui aga asi käpas ja aega rohkem, soovitan keeksi ise valmistada. Toorjuustu asemel võib kasutada ka erinevaid võikreeme.

Pulgakooke sobib valmistada mistahes tähtpäevaks - jõuludeks lumememme- või kuusekujulised, sõbrapäevaks südamekujulised, lihavõteteks tibud-jänesed, pulmadeks pruutpaar - variante on lõputult! Samuti võib mängida maitsetega. Eriti popid on pulgakoogid laste sünnipäevadel. Lastele meeldib väga ka ise pulgakooke voolida ja kaunistada. Kohe on tulemas emadepäev. Miks mitte üllatada ema seekord teistsuguse "koogiga"? Nii et - head pealehakkamist ja lennukat fantaasiat!




TUUNI MU MUFFINIT


See on juba vana uudis, et Kalev toidublogijatele testimiseks Vilma ja Odense tooteid jagas. Ja see ka, et pulbrist valmistatud muffinid pole suurem asi maitseelamus. Aga kui appi võtta näiteks sidrun ja laim, vaarikad ja kookoshelbed, kohv ja šokolaad, banaan ja vahukoor... Need tuunitud muffinid said küll väga maitsvad!


Tsitrusemuffinid
12 tk

100 ml õli
200 ml apelsinimahla
1 tl riivitud sidrunikoort
1 tl riivitud laimikoort
40 g mooniseemneid

Peale
1 tl riivitud sidrunikoort
1 tl riivitud laimikoort
2-3 sl suhkrut

Segasin kausis muffinipulbri, mooniseemned, riivitud sidruni- ja laimikoore, õli ja apelsinimahla ühtlaseks tainaks. Jagasin taina paberist muffinivormidega täidetud muffinipanni pesadesse, küpsetasin 200-kraadises ahjus umbes 20 minutit. Kaunistuseks valmistasin kollase-rohelisekirju puiste. Selleks segasin kokku riivitud sidruni- ja laimikoore ning suhkru ja määrisin saadud segu muffinitele.



Vaarika-kookose koogid
12 tk

1 pakk Vilma muffinipulbrit
100 ml õli
200 ml vett
100 g kookoshelbeid
150 g külmutatud vaarikaid

250 g tuhksuhkrut
120 g toorjuustu
50 g võid
röstitud kookoslaaste

Segasin kokku muffinipulbri ja kookoshelbed, seejärel lisasin vee ja õli ning segasin ühtlaseks tainaks. Jagasin taina paberist muffinivormidega täidetud muffinipanni pesadesse ja küpsetasin 200-kraadises ahjus umbes 20 minutit. 
Kreemi jaoks segasin miksriga (aeglasel käigul) pehme või ja eelnevalt sõelutud tuhksuhkru kuni tekkis ühtlane purutaoline mass. Lisasin korraga külma toorjuustu ja vahustasin kuni kõik ained omavahel segunesid ning tekkis ühtlane kreem. Kreemi ei tohi liiga kaua vahustada, sest toorjuust võib vedelaks minna! 
Katsin jahtunud muffinid külgedelt ja pealt kreemiga ning kaunistasin röstitud kookoslaastude ja külmutatud vaarikatega. 


Mokamuffinid
12 tk

150 ml vett
2 sl lahustuva kohvi pulbrit
100 ml õli
50 ml kohvilikööri

Kaunistamiseks 
vahukoort 
kakaopulbrit

Lahustasin kohvipulbri vees ning segasin selle koos teiste ainetega ühtlaseks tainaks. Jagasin taina paberist muffinivormidega täidetud muffinipanni pesadesse ja küpsetasin 200-kraadises ahjus umbes 20 minutit. Asetasin jahtunud muffinid kohvitassidesse, tõstsin peale vahustatud koore (vähemagusa) ja kaunistasin kakaopulbriga.


Maiasmoka šokolaadimuffinid
12 tk

1 pakk Vilma šokolaadimuffinipulbrit
200 ml vett
100 ml õli

2-3 banaani
300 ml vahukoort
2 tl suhkrut
Nutella šokolaadikreemi
kakaopulbrit

Segasin muffinipulbri vee ja õliga ühtlaseks tainaks. Jagasin taina paberist muffinivormidega täidetud muffinipanni pesadesse ja küpsetasin 200-kraadises ahjus umbes 20 minutit. Lõikasin jahtunud muffini kolmeks. Määrisin kahele alumisele kihile Nutella kreemi, asetasin peale mõned õhukesed banaaniviilud, lusikatäie suhkruga vahustatud koort ja tõstsin kihid üksteise peale. Kõige pealmisele kihile tõstsin lusikaga vahukoort ja kaunistasin kakaopulbriga.


LIHTSALT NII HEA...

et rohkem sõnu pole vajagi. Retseptist rääkimata :P




NOORUS ON ILUS AEG



Kes ei tahaks olla 20? (Jaa, ma tean, mõned ei taha :P) 
Mitte et ma ennast vanana tunneks või saja-aastane oleks, aga ma oleks küll hea meelega veel korra kahekümnene (: Kallile "väikesele" õele selleks puhuks üks tagasihoidlik tort. Plaanisin küll uhket, üleni martsipaniga kaetud ja erivärviliste nööpidega kaunistatud õmblemisteemalist torti, aga martsipan ei tahtnud koostööd teha ja aeg jooksis käest... Seega tuli kiiruga kappides-sahtlites tuhnida ja alternatiive otsida. 

Tegelikult tahtsin kirja panna kolm tähelepanekut:
 - tordi külgede (aga miks mitte terve tordi) katmiseks sobib nii maitselt kui välimuselt kasutada Taarapõllu marjajahusid. Kasutasin jõhvikajahu.
- Nami-Nami imemaitsev pasha kuivatatud jõhvikate ja pistaatsiapähklitega passib väga hästi tordi sisse;
- võibiskviiti tuleb julgemalt immutada kui tavalist.


PALJU ÕNNE, KODUMAA!


Tarretatud kodujuustu-vaarikatort rukkileivaga, kaunistatud leivatrühvlitega
Annad sõrme, võtab käe! Selline see Nami-Nami isamaaliste tortide võistlus kord juba on (: Osalemisest on aastatega saanud mõnus traditsioon (esimene ja teine kord). Pealegi on 24. veebruaril peolauale nagunii midagi magusat vaja, seega kaks kärbest ühe hoobiga!  

Ükskõik kui kaugelt ma mõtteid koguma hakkasin, jõudsin ikkagi lõpuks välja oma lapsepõlvekoju. Nägin ennast kõndimas mööda sissesõiduteed, mida ääristab sooja tuule käes lainetav viljapõld. Tammeallee vahelt paistab koduaed nii armsaks saanud õunapuude ja marjapõõsastega. Taamal metsatukk, kus tõtt vaadatud nii mõnegi kitse ja rebasega. Kodu on just see, mis seostub isamaaga. 

Kodu, kodu, kodu, kodu... no muidugi, kodujuust! Mis veel? Metsvaarikad! Ah pagan, need rändasid suvel kõik ju suhu, mitte sügavkülma. Olgu, aedvaarikad. Aga põhjaks? Kaerapõld kodu sissesõidutee ääres viis mõtted kaerajahust biskviidile või muretainale, aga see polnud päris see... Ja nii ma siis jõudsin jälle leivani. Olgem ausad, isamaalisemat toiduainet on võimatu välja mõelda (: 
Kindel plaan oli leiba kasutada magusas tordis nii nagu seda soolastes võileivatortides tehakse - põhjaks pidi saama lihtsalt üks parajalt paks leivaviil. Pärast pikki otsinguid leidsingi ühest toidupoest mõnusalt suure ja ümmarguse rukkileiva, millest saab ideaalseid tordipõhju lõigata. 
  

Selline ta seekord välja kukkus - suhkrusiirupiga immutatud rukkileivaviilude vahel on kihiti tarretatud kodujuustukreem ja vaarikapüree. Tort on kaetud šokolaadivõõbaga, ääres röstitud krõbe rukkileivapuru ning peal kaunistuseks vaarikakrõpsudega leivatrühvlid. Väike hirm oli, et kuidas kõik kokku maitseb... mulle väga maitses (:

Tarretatud kodujuustu-vaarikatort rukkileivaga
(18 cm läbimõõduga tort)

Põhi
1 ümmargune päts rukkileiba
0,3 dl suhkrut
0,3 dl vett

Kodujuustukreem
300 g kodujuustu
200 g hapukoort
200 ml vahukoort
70 g suhkrut
15 g želatiini
90 ml vett

Vaarikapüree
200 g külmutatud vaarikaid
30 g suhkrut
100 ml mahla (vaarika või mustsõstra)
10 g želatiini

Šokolaadivõõp 
100 ml vahukoort
125 g kvaliteetset tumedat šokolaadi (70% kakao sisaldusega)

Leivapuru tordi äärde
100-150 g rukkileiva ääri/koorikuid
1 sl võid 
1,5 sl suhkrut

Vaarikakrõpsudega leivatrühvlid
180 g toorjuustu
3-4 sl suhkru ja võiga röstitud riivleiba
maitse järgi suhkrut
Taarapõllu aedvaarikakrõpse
veeretamiseks kakaod, riivleiba

Tegemist on omajagu aeganõudva tordiga, seega võiks ettevalmistustega alustada juba eelmisel päeval. Näiteks saab valmis teha immutamiseks mõeldud suhkrusiirupi, vaarikapüreekihi, trühvlisegu (trühvlid võib ka valmis veeretada) ja kaunistamiseks mõeldud leivapuru. 

Kõigepealt lõikasin leivapätsist kaks paraja paksusega ümmargust ketast. Seejärel lõikasin viilud koogivormi põhja järgi õigesse mõõtu. Valmistasin põhjade immutamiseks mõeldud suhkrusiirupi. Selleks valasin potti vee ja suhkru ning lasin keema tõusta. Kui suhkur oli sulanud, keetsin siirupit edasi tasasel tulel kaane all 5 minutit. Tõstsin jahtuma.  

Valmistasin vaarikapüreekihi. Idee sain raamatust "Nadja koogid". Segasin želatiini mahlaga ja jätsin 10 minutiks paisuma. Surusin sulanud vaarikad läbi sõela, segasin hulka suhkru. Sulatasin paisunud želatiini mikrolaineahjus (450W juures mõni minut), jahutasin ja lisasin vaarikapüreele. Vooderdasin 18 cm läbimõõduga koogivormi kilega, valasin vormi põhja vaarikapüree ja asetasin külmkappi tahenema. 

Kuni vaarikapüree tahenes, valmistasin kaunistamiseks mõeldud leivapuru ja trühvlisegu. Leivapuru tegin koorikutest, sest nii jääb see mõnusalt suureteraline ja krõbe. Purustasin leiva köögikombainis. Sulatasin pannil või, lisasin leivapuru ja suhkru ning kuumutasin segades kuni suhkur sulas ja leib muutus krõbedaks. 
Trühvlite jaoks kasutasin poest ostetud riivleiba. Röstisin selle samamoodi pannil või ja suhkruga, jahutasin ning segasin toorjuustuga. Maitsestasin segu suhkruga ja panin külma tahenema, et sellest hiljem trühvleid vormida. 

Kodujuustukreemi jaoks panin kõigepealt želatiini vette paisuma. Segasin kodujuustu hapukoore ja suhkruga ning mikserdasin kergelt läbi. Lisasin vahustatud koore. Sulatasin želatiini mikrolaineahjus, jahutasin ja segasin kreemi hulka. 
Eemaldasin koogivormist tarretunud vaarikapüree. Vooderdasin vormi põhja ja ääred küpsetuspaberiga. Asetasin ümmarguse leivatüki vormi põhja, immutasin suhkrusiirupiga (mõlemalt poolt) ning valasin peale pool kodujuustukreemist. Kreemi peale panin tarretunud vaarikapüree ning seejärel valasin vormi ülejäänud kreemi. Kõige peale panin teise leivaketta, mille immutasin eelnevalt mõlemalt poolt suhkrusiirupiga. Panin tordi külmkappi tahenema. Kolmest-neljast tunnist piisab.

Valmistasin leivatrühvlid. Inspiratsiooni sain kamatrühvlitest. Võtsin teelusikatäie külmkapis tahenenud trühvlisegu, surusin selle sisse ühe vaarikakrõpsu (suuremad krõpsud lõikasin pooleks) ja veeretasin kätevahel palliks. Valmis vormitud trühvleid veeretasin kakaos ja leivapurus. 

Kui valmistada leivatrühvlid vahetult enne serveerimist, jäävad vaarikakrõpsud nende sees krõbedad. Kui teha trühvlid valmis varem, siis muutuvad krõpsud niiskusega pehmeks ja tundub nagu trühvli sees oleks päris vaarikas. Nii et mõnusad mõlemat pidi. 

Kui tort oli piisavalt tahenenud, tõstsin selle külmkapist välja ja valmistasin šokolaadivõõba. Selleks ajasin koore keema, tõstsin poti tulelt ja segasin hulka riivitud šokolaadi. Segasin kuni šokolaad sulas ja segu muutus ühtlaseks. Maha jahtudes muutub šokolaadisegu kõvaks, seega tuleb see soojalt tordile määrida. Ja veel enne kui šokolaad tordi peal tahkeks muutub, tuleb tordi ääred leivapuruga katta. Lõpuks veel trühvlid tordile ja ongi valmis! 

Vaarikakrõpsudega leivatrühvlid


KÕRSIKUD JA JUUSTUVAHVLID


Endiselt katsetuste lainel (vt eelmine postitus). Seekord peaosas pitsapõhjapulber. Et näpud päris rooste ei läheks voolisin/veeretasin tainapallikesi ja -pulki. Tulemuseks suupistelauale sobivad krõbedad vahvlid ja kõrsikud. Juurde lemmik dipikaste ja mõnus näksimine ongi valmis!


Vahemerehõngulised kõrsikud

1 pakk õhukese pitsapõhja pulbrit (Vilma)
200 ml vett
50 ml õli
2 tl (väikese kuhjaga) Vahemere ürdisegu

Segasin pitsapõhjapulbri ürtidega, lisasin vee ja õli ning sõtkusin kõik ühtlaseks tainaks. Voolisin valmis tainast pulgad ja küpsetasin 200-kraadises ahjus kuldpruuniks (10-15 minutit). Loomulikult võib kõrsikutainale lisada ka muid meelepäraseid maitseaineid. Võimalusi on ju lõputult (:


Krõbedad juustuvahvlid

1 pakk õhukese pistapõhja pulbrit (Vilma)
200 ml vett
50 ml õli
100 g peenelt riivitud juustu
meelepäraseid maitseaineid või ürte

Riivisin juustu ja segasin selle pitsapõhjapulbriga. Lisasin vee, õli ja maitseained ning sõtkusin kõik ühtlaseks tainaks. Voolisin tainast pallikesed ja küpsetasin vahvlipanniga väikesed vahvlid. Serveerisin dipikastmega.