KÜPSISEVAHETUS 2013 - KÜPSISED SIDRUNI JA LAIMIGA



Ma siin naeran ennast, et kõva blogipidaja, hea kui kaks postitust aastas tuleb (: 
Üks veebruaris, kui Nami-Nami korraldab isamaaliste tortide võistlust ja teine detsembris, kui toimub "Küpsisevahetus". Paremaid põhjuseid annab otsida, eks!?

Küpsisevahetus on lahe ettevõtmine, mille algatas Sööme silmadega blogi perenaine Dagris. Küpsetad küpsised, saadad anonüümselt kolmele toidublogijale, saad ise kolmelt blogijalt küpsised ja kokkulepitud kuupäeval avaldavad kõik osalejad oma retseptid.
Küpsiseid vahetatakse juba kolmandat aastat. Olen osalenud algusest peale. Esimesel aastal saatsin laiali jõhvikaküpsised, teisel keeruküpsised datlite ja metspähklitega, seekord küpsised sidruni ja laimiga. Tsitruseküpsised jäid mulle silma kaks aastat tagasi Bakingdom blogist. Märkisin nad ära, aga praakisin nii esimesel kui teisel aastal välja, ilma et oleks neid proovinudki. Nii nad mind siiani kummitasid. Sidruni ja laimiga küpsised lõhnavad mõnusalt ja maitsevad nii nagu nimi lubab (:


KÜPSISED SIDRUNI JA LAIMIGA

100 g toasooja võid
100 g suhkrut
1 toasoe muna
1 tl vaniljeekstrakti
1 sl sidrunimahla
1 sl laimimahla
1 (kuhjaga) tl riivitud sidrunikoort*
1 (kuhjaga) tl riivitud laimikoort*
250 g jahu
1 tl küpsetuspulbrit
näpuotsaga soola

Suhkrusegu
3 sl suhkrut
0,5 tl riivitud sidrunikoort
0,5 tl riivitud laimikoort

Vahustasin toasooja või suhkruga kohevaks. Lisasin toasooja muna ning vahustasin kuni tekkis ühtlane kohev segu. Segasin juurde vaniljeekstrakti, sidruni- ja laimimahla ning riivitud koored. Viimasena lisasin soola ja küpsetuspulbriga segatud jahu. Panin küpsisetaina 30 minutiks külmkappi. Suhkrusegu jaoks segasin suhkru riivitud sidruni- ja laimikoorega. Võtsin teelusikaga küpsisetainast parajad portsukesed, veeretasin neid suhkrusegus ja tõstsin küpsetuspaberiga kaetud plaadile. Vajutasin tainapallid puulusikaga õrnalt lamedamaks ning küpsetasin 180-kraadises ahjus 15 minutit. Küpsised võiksid olla pigem heledad, mitte pruunid, siis jääb tsitrusemaitse mõnusam.


Panin küpsised teele Liinale, Merilinile ja Siljale. Ise sain kihilised küpsised Liisilt, kareaküpsised Kristilt ja kitsejuustuküpsised Triinult.



* sidrunid ja laimid on mõistlik osta ökopoest, siis on nende koor kemikaalidest prii. Tartus on laimiga kehvad lood, sidrunit leiab aga küll. Ei tea öelda, kuidas Tallinnas või mujal on.

ÕUNAKOOK - SELLE SÜGISE LEMMIK




Ei midagi uut siin päikese all.  Jäi lihtsalt natuke kripeldama, kui mitmendat korda iseenesestmõistetavalt küsiti: "Retsepti leian blogist, jah?" Eee..., ei! Aga nüüd ei jää muud üle, kui see ikkagi kirja panna, sest sellel sügisel pole ma ühegi teise retsepti järgi õunakooki küpsetanud (:

Aluseks võtsin Perenaise blogist hõrgu õunakoogi. Tärklise ja jahu kogused muutsin ära. Ma ei tea, kuidas teistega lood on, aga minul jääb pärast suure tärklisesisaldusega kookide söömist suulakke selline ebameeldiv jahune kiht. Kohe üldse ei meeldi. 
Õunasort ei olnud mul ka just kõige parem - magus ja kuiv, nii et valasin õunaviilud üle sidrunist pressitud mahlaga. Koore riivisin tainasse. Lõpuks leidsin veel sahtlist pool pakki mandlilaaste, mis olid ilmselgelt liiga kaua oma aega oodanud. Ja nii sündiski see mõnus mandlilaastudest krõbe ja sidrunist särtsakas õunakook.
 


Õunakook mandlilaastude ja väikese sidruniga
 
200 g võid
2 dl suhkrut
1 tl vaniljesuhkrut
näpuotsatäis soola
4 muna
2 dl jahu
1,5 dl tärklist
2 tl küpsetuspulbrit
1 sidruni riivitud koor ja mahl
4-5 õuna (minu õunad ei olnud hapud!)
50 g mandlilaaste
kaneeli, suhkrut

Riivisin sidrunilt koore. Lõikasin õunad õhukesteks viiludeks ja valasin peale sidrunist pressitud mahla. Segasin õunaviilud läbi ja jätsin ootele. 
Vahustasin toasooja või soola, suhkru ja valniljesuhkruga heledaks kohevaks vahuks. Lisasin vahustamist katkestamata ükshaaval toasoojad munad ja sidrunikoore.  (Enne uut muna ei lisanud, kui võivaht paistis jälle ühtlane ja kohev). Segasin omavahel jahu, tärklise ja küpsetuspulbri ning sõelusin võivahu hulka. Segasin ühtlaseks tainaks. Määrisin taina suure noaga küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja ladusin peale õunaviilud. Raputasin õuntele veidi kaneeli ja suhkrut (mõlemat tagasihoidlikult!) ning mandlilaastud. Küpsetasin 200-kraadises ahjus umbes 20 minutit.
 

SADA SARVE EHK APELSINIMAITSELISED PULGAKOOGID


Kuidas saata ära neiupõlvenimi Sarv? 
Pruudil tuli lahe idee pakkuda pulmakülalistele sarvekujulisi pulgakooke! Nimi lihtsalt söödi ära (:
 
Nagu päkapikumütsikesed :)

Mul on nii hea meel, et sain sellise kogemuse võrra rikkamaks - iga päev just 100 kooki korraga ei tee! 
... ja ma pean nüüd lõpuks kõva häälega välja ütlema, et mulle meeldib pulgakooke rohkem teha kui torte!
vist... või siiski... eee... (:

Pärast vastutusrikka ülesande võtmist tekkis pähe "väike" paanikaosakond. 
Paanikaosakonna põhiteemad olid:
- äkki ei maitse?
- kuidas ma kaunistan?
- kui paljud mõranevad või pulga otsast alla kukuvad?
- mingeid aluseid on vaja!
- kuidas transportida?
- kas peavad päikese ja tuule käes vastu?


Paanika kasvas nii suureks, et otsustasin vastutust jagada. Kondiitriks õppides sain endale parima pinginaabri - Kristi - kes valis oma praktikakohaks Werneri kohviku ja töötab seal praegugi. Noh, nii hobi korras. Mõnel ikka veab (:
Aitäh Sulle nõu ja jõu eest!

Koos said kõik teemad lahendatud:
- sisu sai pruudi soovile vastavalt apelsinimaitseline;

- kaunistus minimaalne, kuigi proovisin puistet ja pintsli ning valge šokolaadiga tõmmatud triipe. Kõige armsamad nägid pulgakoogid välja lihtsalt pulmavärvides lipsukestega kaunistatult. Nii nad lõpuks jäidki.

- pulgakookide mõranemise kohta tuleks omaette postitus teha. Aga seda pärast põhjalikke katsetusi. Märksõnad - temperatuur ja niiskus. Näiteks Mojito pulgakookidest, mille sisu on juustukoogist (tunduvalt niiskem, kui keeksist sisu), mõranes mul tervelt kolmandik. Apelsinikeeksist sisuga kookidest mõranesid vähesed - sajast umbes kaheksa. Jumal tänatud! Ja hommikul olid kõik 100 ilusasti ka pulkade otsas. Kuigi ma öö otsa sellepärast und ei saanud, et mõtlesin, kuidas ma hommikul sahvri ukse lahti teen ja 99 tükki on pulga otsast alla kukkunud :P

- isa tegi mulle jämedast saarepuu lauast ruudukujulised alused (24 x 24 cm), igaüks mahutab 25 pulgakooki. Sai järgi proovitud - aukude vahe peaks olema vähemalt 5 cm, et ka suuremat sorti pulgakoogid üksteise kõrvale mahuksid. Mul on aluste üle nii hea meel, need said väga ehedad ja ilusad. Saan neid veel kaua kasutada. Aitäh, iss!

- transport on paras peavalu. Selleks tuleks välja mõelda mingi turvaline karp või kast, kus pulgakoogid saaksid püstises asendis olla nii, et nad ei liigu. Üksteise peale ei julgenud ma neid panna, seega ladusin ühe kihina pappkasti põhja. Kui koogid üksteise vastu hõõrduvad või põrkuvad, kui sõrme või küünega pihta minna, jääb ilusale läikivale šokolaadile kohe jälg. Siis on suur töö ja vaev silmapilguga rikutud. Nad on õrnad, õrnad, õrnad...

 
- kui alused on hästi tehtud (nagu minu omad ;) ehk on tugevad, augud vastavad pulga suurusele ja pulgad on piisavalt sügaval aluse sees (st ei kõigu väga, kui alust koos kookidega liigutada), kannatavad pulgakoogid tuult (tormituule kätte siiski ei jätaks). Otsese päikese käes hakkavad aga päris ruttu sulama ja nõrgemad kukuvad pulga otsast alla - testitud!


Veel mõned huvitavad tähelepanekud: 

- spetsiaalsed valged pulgad, mis on tehtud tugevast papist, hakkavad tumedat šokolaadi kasutades ülevalt otsast värvi muutma - muutuvad  beežiks. Mida kauem kook pulga otsas on, seda kaugemale alla beež toon liigub ja imbub. Kaunistus pulga küljes tõmbab tähelepanu endale. Kui kaunistust ei ole, siis on kole! Puidust pulkadega seda ei juhtu.

- kui pulgakooki šokolaadi sisse kastes jääb kuskile väike katmata ala või õhumull, mis pärast katki läheb, hakkab hiljem koogi sisu ennast sealt välja pressima. Alguses ma ei saanud üldse aru, kust need väikesed naljakad "ussikesed" alusele tulid (nagu hakklihamasinast :), aga siis taipasin. Väike tilk sulašokolaadi ja auk sai parandatud. Õnneks vajasid parandamist vaid kolm pulgakooki.

- keeksist tehtud pulgakooke tuleks säilitada külmas, kuid serveerimisel võiksid need olla toasoojad. Erinevus on tuntav. Külm pulgakook (vasakpoolsel pildil) on kõvem, selle sisu on nätske - jääb suulakke kinni ja maitse ei pääse esile. Toasoe pulgakook on pealt krõmps, seest pehme ja maitseküllane. (Juustukoogi omad on aga paremad just külmalt.)
 

 
APELSINIMAITSELISED PULGAKOOGID
 
16-17 tk
(u 20 g tk)

2 suurt talumuna
100 g suhkrut
1 tl vaniljesuhkrut
100 g võid
225 g jahu
1 kuhjaga tl küpsetuspulbrit
1 suure apelsini riivitud koor
1 dl värskelt pressitud apelsinimahla

120 g toorjuustu
1 sl apelsinilikööri 
1 tl apelsinisuhkrut (nt RUF või Dr. Oetker)

200 g tumedat glasuuršokolaadi

Küpsetasin apelsinikoogi päev enne pulgakookide valmistamist. Selleks sulatasin või ja jätsin jahtuma. Vahustasin toasoojad munad suhkrutega tugevaks kohevaks vahuks. Lisasin jahtunud sulavõi ja riivitud apelsinikoore. Lõpuks lisasin vaheldumisi apelsinimahla ja küpsetuspulbriga segatud jahu. Valasin taina küpsetuspaberiga vooderdatud lahtikäivasse koogivormi (24 või 26 cm) ja küpsetasin 180-kraadises ahjus kuni koogi sisse torgatud puutikk jäi kuivaks. Selleks kulub umbes 35-45 minutit. Lasin koogil täielikult jahtuda, seejärel pakkisin toidukilesse (sobib ka foolium) ja jätsin järgmise päevani jahedasse seisma.

Lõikasin apelsinikoogi pealt, alt ja külgedelt võimalikult õhukeselt ära pruuniks küpsenud pinna. Seda selleks, et pulgakooki hammustades vaataks tumeda glasuuri alt vastu ilus helekollane sisu. Pruuni pealsipinna võib ka alles jätta, aga siis jääb sisu pruunikam. 
Pudistasin koogi peenikeseks ühtlaseks puruks. Segasin toorjuustu (toasooja on kergem segada) hulka likööri ja apelsinisuhkru ning lisasin toorjuustusegu järk-järgult koogipurule. Segasin ja lisasin toorjuustu kuni mass hakkas kokku ja sellest sai palle voolida. Voolisin u 20 g pallid ja panin need pooleks tunniks külmkappi. Sulatasin šokolaadi. Torkasin pulga otsapidi šokolaadi sisse, seejärel külmkapist võetud koogipalli sisse ning kastsin palli sulašokolaadi. Lasin üleliigsel šokolaadil maha valguda. 

Põhjalik pulgakookide tegemise õpetus on siin.
 

MOJITO PULGAKOOGID



Pärast pulgakookide postitust olen kogu aeg mõelnud, et tahaks katsetada erinevate maitsete ja kreemidega. Et pulgakook poleks pelgalt vahva välimusega läila amps, vaid midagi enamat. Pärast seda, kui hambad läbi šokolaadiglasuuri raksatavad võiks ju keelele sattuda midagi üllatavat. Särtsu ja krõmpsu tahaks (:
Mojito pulgakookide sees on särtsu küll! Just nii palju, kui palju julged münti, laimimahla ja -koort lisada. Liiga palju pole hea, aga soovitan koogisegu kindalsti üle mekkida ja oma maitse järgi parajaks timmida.

Juustukook on pulgakookide valmistamiseks ideaalne. Ekstra mingit kreemi kokkusegamiseks pole vaja lisada, sest juustukoogis endas on parasjagu niiskust. Tulemus jääb kreemine ja maitsev. Olgu siis šokolaadiglasuuri all lihtsalt juustukoogisegu või juustukook erinevate lisanditega, kindla peale minek igal juhul! 

Mina küpsetasin lihtsa juustukoogi. Pool sõime niisama marjadega ära, teisest poolest valmisid Mojito pulgakoogid (idee Sprinkle Bakes blogist). Loomulikult võib väiksema koogi küpsetada, aga milleks? Juustukooki pole kunagi liiga palju! (: Olgu siinkohal meelde tuletatud, et juustukook maitseb kõige paremini päev pärast küpsetamist! 



MOJITO PULGAKOOGID 
25-28 tk

500 g juustukooki
1 sl laimimahla
2 laimi riivitud koor (peenelt riivitud)
15-20 värsket mündi lehekest (keskmise suurusega)
(soovi korral maitseks veidi valget rummi)
vähemalt 200 g tumedat šokolaadi või Odense tumeda glasuuri nööpe
bambustikke või spetsiaalseid pulgakoogi pulki (otsi nt Suhkrukunstist)
kaunistamiseks värskeid väikseid mündilehti, riivitud laimikoort, suureteralist suhkrut

Lihtne juustukook 
(u 900 g)

Põhi
10 digestive küpsist
50 g sulatatud võid

Täidis
600 g toorjuustu
90 g suhkrut
2 tl vaniljesuhkrut
2 suurt või 3 väikest muna

Vooderdasin 24 cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhja ja küljed küpsetuspaberiga. Panin küpsised kaussi ja tampisin pudrunuiaga peeneks. Segasin küpsisepuru sulatatud võiga, valasin segu koogivormi põhja ning surusin kinni. Panin põhja täidise valmistamise ajaks külmkappi.

Täidise jaoks segasin omavahel toasooja toorjuustu ja suhkrud. Lisasin kergelt lahtiklopitud munad ning segasin ühtlaseks. Valasin täidise küpsisepõhjale ja küpsetasin 160-kraadises ahjus 40-50 minutit. Ahjust võttes peaks juustukook keskelt veel kergelt võbelema. 
Lõikasin poole juustukoogist (eelmisel päeval küpsetatud ja jahedas seisnud) väiksemateks tükkideks ja panin kaussi. Lisasin laimimahla, peenelt riivitud laimikoore ja peeneks hakitud mündilehed. Segasin kahvliga ühtlaseks massiks. Võtsin teelusikaga koogisegu ja voolisin pallid (u 3,5 cm läbimõõduga). Asetasin valmis pallid külmkappi tahenema. Tahenemiseks kulub 15 minutit sügavkülmas või umbes pool tundi külmkapis.

Sulatasin šokolaadi. Kastsin bambustiku otsa sulašokolaadi sisse, seejärel tahenenud koogipalli sisse. Tikk tuleb lükata palli keskele või veidi kaugemale. Kui see liiga kaugele lükata, kukub pall hiljem tiku otsast alla. See võib juhtuda ka siis, kui pallid on liiga suured (rasked) või liiga kaua toasoojas olnud (pehmeks muutunud). Nii suurt kogust pulgakooke tehes tasub koogipallid külmast välja võtta osade kaupa, 6-8 tükki korraga. Sügavkülmas seisnud koogipallid tuleks siis tõsta tavalisse külma, muidu need külmuvad liialt läbi.


Lõpuks kastsin koogipalli tikust hoides sulašokolaadi sisse. Lasin üleliigsel šokolaadil maha valguda, kaunistasin kohe. Valmis pulgakoogid võib panna suhkruga täidetud kõrgemasse nõusse, torgata tühja munakarpi või penoplasti sisse.
Värske mündi ja riivitud laimikoorega kaunistades tuleks pulgakoogid võimalikult ruttu serveerida, muidu närtsib kaunistus ära. Mojito pulgakoogid on parimad jahedana!


Täpsemalt sellest, mida pulgakookide valmistamisel silmas pidida, kui suuri koogipalle vormida ja kuidas neid šokolaadiga katta, saab lugeda pulgakookide postitusest. Seal on ka õpetlik video, milles pulgakookide kuninganna näitab, kuidas asi käib.

VÄRSKEKAPSA-JUUSTUPIRUKAS




Ma üritan küll, aga eriti hästi veel ei õnnestu - blogimine, ma mõtlen. Aga vähemalt harjutan! Sellepärast ongi see siin nö meeldetuletuspostitus - paganama hea pirukas on! (:

Olen seda (nii tahaks öelda teda - tean jah, et olen imelik :P) teinud niipidi ja naapidi (nt odrajahust põhjaga, rohkema kodujuustu ja munaga...), aga kõige parem on tulnud ikkagi algretsepti järgi tehes. Kuigi, kõige kõige parem tuli siis, kui põhjas osa jahust täisterajahuga asendasin.

Seekord sain kinnitust, et tasub järgida soovitust pirukapõhi eelküpsetada. Kapsas on lihtsalt nii mahlane, et ei lase tainal mõnusalt krõbedaks küpseda. Ja mida tugevama maitsega juust, seda mõnusam tulemus.

Retsepti olen juba varem siia kirja pannud. Nämm!



HIIREPOISID LUSIKATEL





Võiks arvata, et ma magan veel talveund - vaatan, et viimase blogipostituse kirjutasin siis, kui õues oli 27 miinuskraadi (: Tegelikult olen ma ammu ärkvel ja kibelen uusi postitusi kirjutama, lihtsalt vahepeal tabas mind üks loll kinnisidee. Võtsin pähe, et ennem midagi uut ei kirjuta, kui blogil on värskem kujundus! Mõned mõtted vajavad veel katsetamist, aga see ei takista enam blogimist.
Muidugi õnnestus mul kujundamise käigus mõned armsaks saanud leheküljed ära kustutada. Ups! Salvesta, salvesta, salvesta!!! Aga elu läheb edasi...

Kui päris aus olla, siis ajas mind talveunest ülesse ajakirja Maret köögitoimetaja Marii, kes pakkus võimalust ajakirja jaoks koos lastega midagi huvitavat kokata ja see ettevõtmine üles pildistada. Sellist võimalust ei saa ju kasutamata jätta!
Nii võibki aprillikuu Maretist leida juhendi küpsistest kaelakee meisterdamiseks ja maikuu numbrist lõbusate kohukeste idee. Endal on mul põnev, loodetavasti lugejatel ka! (:

Magusatest küpsistest kaelakee

Hiirepoiste idee tekkis nendest Sweetapolita magusatest lusikatest. Ja sellest, et (Koopa)kutiga  toidupoes käies on täiesti võimatu piimaletist mööduda nii, et sinna kohukesi ei poetataks. Ükskord avastasin kassas korvist üheksa kohukest (: 

Koduste kohukeste tegemine on blogijate hulgas populaarne olnud ja aja jooksul on valmistamistehnikad aina lihtsamaks läinud. Põhiteema on olnud see, kuidas anda kohukestele kuju? Näiteks tegi Aniitram alguses vormid paberkäterätirulli sees olevatest papist torudest, aga hiljem kasutas muffinipanni. Kohupiima võib keerata toidukilesse või ka lihtsalt lusikaga väikeste portsudena šokolaadipurule tõsta ja siis voolida, nii nagu Liilia tegi. Kohupiima võib enne šokolaadiga katmist vahustada või külmutada ja lisandite osas tuleb fantaasia lendu lasta - küpsised, pähklid, kommid, moos, marjad, värsked ja kuivatatud puuviljad, kompotid, martsipan...


Julgen väita, et need lusikatel kohukesed on valmistusviisi poolest ühed lihtsamad. Kohupiim lusikale, lusikas šokolaadi sisse ja valmis! Kellele meeldivad külmutatud kohukesed, võib need koos lusikatega sügavkülma pista. Ja süüa on neid väga mugav - sõrmed jäävad ju puhtaks! Lõbusalt kaunistatud kohukesed sobivad laste sünnipäevalauale nagu rusikas silmaauku šokolaad kohukese peale (:

"Hiirepoisid" - kohukesed lusikatel
8 tk

200 g toasooja kohupiima (kandilises pakis, mitte pastat)
25 g toasooja võid
1 tl vaniljesuhkrut
1-2 sl suhkrut
100-150 g tumedat šokolaadi või glasuurinööpe (nt  Odense)
täidiseks banaani- või maasikatükke, vaarikaid, mustikaid, moosi vms
kaunistamiseks maisihelbeid ja sulatatud valget šokolaadi
ühekordseid või tavalisi supilusikaid

Segasin kokku kohupiima, või ja suhkrud. Võib ka miksriga vahustada, siis jääb tulemus kergem ja kreemisem. Panin supilusikale teelusikatäie kohupiima, asetasin peale täidise ning veel ühe teelusikatäie kohupiima. Silusin pealt ühtlaseks ja kumeraks.

Kasutasin supilusikate täitmiseks teelusikat selleks, et supilusika põhi jääks puhtaks ja seega lõpptulemus ilusam. Aga ma olen ka perfektsionist :P Tegelikult võib selle sama supilusikaga kohupiima võtta ja täidise pärast lihtsalt sisse vajutada. Moosi muidugi hästi ei vajuta, aga banaani-, virsiku või maasikatükke küll.

Kui kõik lusikad olid kohupiimaga kaetud, panin need külmkappi. 15 minutist piisab, et kohupiimakreem taheneks. Nii on mugavam lusikat šokolaadi sisse kasta ja külma kohupiima peal hangub šokolaad kiiremini. Samas toimib ka see variant, kui lusikad kohe peale kohupiimaga täitmist sulašokolaadi kasta. Aga seda ma ei soovita teha väga palava ilmaga (palavas köögis) ja kindlasti mitte kohupiimapastat kasutades. Ma ei ole küll ise proovinud, aga kellel on suur soov just kohuiimapastat kasutada, siis võiks või kogust suurendada. Nii ehk püsib kohupiim pärast külmas seismist paremini lusikal. Pead ei julge anda muidugi (:

Sulatasin šokolaadid. Kastsin külmkapist võetud lusikad tumeda šokolaadi sisse, lasin üleliigsel šokolaadil maha valguda ja torkasin maisihelbed kõrvadeks. Kui kõik lusikad olid kaetud ja šokolaad hangunud, joonistasin sulatatud valge šokolaadiga silmad, nina, vurrud ja saba.

Kogu au ei saa ma muidugi endale võtta, sest hiirepoisid valmisid laste abiga! Rohkem pilte sellest, kuidas nad köögis toimetasid, saab näha maikuu Maretist.

Piiks-piiks!




TORT ISAMAALE 2013 "LUMEPÄÄSUKESED"



Sattusin lugema Mati Kose artiklit suitsupääsukestest. Pärast seda ei saa ma peast hirmsat kujutluspilti sellest, kuidas mingid Nigeeria mehed, mustad kui öö, pikad ridvad käes, meie armsat pääsulindu jahivad. 

Suitsupääsuke on 50 aastat Eesti rahvuslind olnud, aga võib juhtuda, et paarikümne aasta pärast on elektritraatidel istuvad sinkjasmusta-valgekirjud linnud haruldane nähtus. Ja see on kurb. 
Mulle on pääsukesed alati südamelähedased olnud - ma olen ju maal kasvanud! Nad on ilusad ja neid on hästi põnev jälgida. Mäletan, et lapsena käisin pääsukestega lausa juttu ajamas (: 
Ja nende laul. See on lihtsalt nii... suvi.

Rahvuslinnu keerulise käekäigu pärast südant valutades otsustasingi EV 95. aastapäeva tordi pühendada pääsukestele. Lumepääsukestele. Meil võiks ju olla üks liik pääsukesi, kes talveks ära ei lenda. Keerleksid karges talvises taevas nagu suured lumehelbed...


Tort on väljast valge kui lumi ja krõbe kui veebruarikuine külm. Seest aga tume ja tõsine. Just nagu suitsupääsukeste elu - pealtnäha ilus ja helge, aga tegelikult täis ohte ja tõsiseid katsumusi.

Muidu lihtsale ja hästi maitsvale šokolaaditordile lisab eestipärasust kama ja mahlasust kodumetsast nopitud maasikatest valmistatud toormoos. Viieaastane ütles pärast esimest ampsu: "Emme, see tort on nii hea, et ma küsin kohe ühe portsu juurde!" Mulle ka meeldis (:

Nami-Namis käib võistlus "Tort isamaale 2013". Osalen juba neljandat korda - see on lihtsalt ilus traditsioon. Ja ma armastan oma kodu ja kodumaad! Loodan, et suudan selle tunde ka oma lastele edasi anda...



Šokolaadi-kamatort "Lumepääsukesed"
18 cm vormile

Põhi
100 g võid
100 g tumedat šokolaadi (nt Bitter)
100 g suhkrut
2 muna
70 g nisujahu
30 g kamajahu
1 tl küpsetuspulbrit

Immutamiseks
soovi korral brändit vm meelepärast kangemat

Kreem
200 g tumedat šokolaadi
80 ml vahukoort
2 munakollast
1 sl kuival pannil röstitud kamajahu

Vahele
metsmaasika toormoosi

Katteks
250 g toorjuustu
maitse järgi tuhksuhkrut
1 tl vaniljesuhkrut

Kaunistuseks beseeküpsised
2 munavalget
8 sl suhkrut

Tordipõhja jaoks sulatasin potis madalal kuumusel või ja hakitud šokolaadi. Jätsin segu jahtuma. Vahustasin munad suhkruga kohevaks heledaks vahuks ja sõelusin hulka omavahel segatud jahu, kamajahu ja küpsetuspulbri. Viimasena segasin juurde jahtunud või-šokolaadisegu. Valasin taina küpsetuspaberiga vooderdatud 18 cm vormi ja küpsetasin 175-kraadises ahjus, kuni koogi sisse torgatud puutikk kuivaks jäi. Selleks kulus rohkem kui 30 minutit. Lasin tordipõhjal täielikult jahtuda ja seejärel lõikasin selle kolmeks kihiks.

Kreemi jaoks panin potti koore ja munakollased, segasin läbi ja lisasin juurde peenelt hakitud šokolaadi. Tõstsin poti vesivanni kohale ja segasin pidevalt kuni šokolaad oli täiesti sulanud. Tõstsin segu jahtuma. Röstisn kuumal kuival pannil supilusikatäie kamajahu. Selleks kulus paar minutit. Segasin kamajahu jahtunud kreemi hulka ja vahustasin kreemi miksriga õhulisemaks (2-3 minutit). 

Määrisin šokolaadipõhjale metsmaasika toormoosi, seejärel kreemi. Asetasin peale teise põhja ja kordasin sama. Viimast, kõige pealmist põhja immutasin lahjendatud brändiga. Lasin tordil külmakapis üleöö maitsestuda.

Enne serveerimist segasin toasooja toorjuustu suhkrutega ja määrisin ühtlase kihina tordile. Kaunistasin tordi külgedelt beseeküpsisepuruga ja pealt beseest pääsukestega. Beseega kaunistades tuleb meeles pidada, et seda tuleb teha alati vahetult enne serveerimist, sest pikema aja möödudes sulab besee kreemi niiskuse tõttu ära. Vahukoore- ja kohupiimakreemidega kiiremini (paari tunniga), toorjuustukreemiga aeglasemalt, võikreemi peal püsib besee kõige kauem krõbe ja ilus.

Besee jaoks vahustasin munavalgeid alguses aeglasel käigul kuni tekkis ühtlane vaht. Lisasin järk-järgult suhkrut ja kiirust. Vahustasin kuni tekkis tugev läikiv vaht, mis miksrilabade väljatõstmisel teravaid tippe moodustas. Tõstsin saadud vahu kilekotti, lõikasin otsa ära ja pritsisin küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile küpsised ja pääsukeste kujud (joonistasin A4 paberile pääsukeste piirjooned ja asetasin joonise küpsetuspaberi alla, et oleks lihtsam ilusaid beseekujusid saada). Küpsetasin/kuivatasin beseesid 100-kraadises ahjus 1 tund, siis keerasin temperatuuri 70 peale ja jätsin küpsised ahju 4-5 tunniks, kuni besee paberi küljest kergelt lahti tuli ja kuiv oli. Ahjuukse vahel oli aeg-ajalt puulusikas, et niiskus välja pääseks.

# # # # #

24. veebruari hommik oli tõeliselt külm. Olime maal. Veranda oli öö jooksul muutunud kunstigaleriiks.
Ja ühel jääpildil lendasidki lumepääsukesed...





SÕBRALE KÜPSIST



Hommikul kargas Postimehest silma Prisma reklaam - kommid ja kondoomid -25%. Unine pea ei saanud tükk aega aru, et mis mõttes kommid ja kondoomid? Esilehel? Paar lonksu teed ja lehekülge hiljem sain pihta - valentinipäev! Mulle meeldib sõbrapäev rohkem. Ja sõbrale meeldivad kindlasti isetehtud küpsised rohkem kui poest ostetud kommid. Või kondoomid... Ja üldse, kuhu lilled jäid? (:


Vaniljeküpsiste retsepti leiab sellest postitusest. Vahva vidin küpsistele sõnumite pressimiseks on pärit Suhkrukunstist.



TÄISTERAKÜPSISED ROSMARIINIGA

Need olid ühed mõnusad küpsised, mida aasta lõpus küpsisevahetuse jaoks katsetasin. Kuna nad nägid välja nagu tavalised kaeraküpsised, siis mõtlesin, et äkki on liiga igavad, et laiali saata. Maitselt pole need aga üldse nii igavad. Magusad, mõrkjad, vürtsikad - heas mõttes huvitavad küpsised.
Huvitav öeldakse ju tavaliselt siis, kui söök eriti ei maitse :P 


Nagu tavaliselt, ei suutnud ma vastu panna täpselt retsepti järgi küpsetamisele. Mul on lihtsalt selline kohutavalt tüütu kiiks. Ma kohe pean teada saama, kuidas toidud maitsevad, kui neid täpselt retsepti järgi valmistada. Pärast vaatan, kas järgmine kord midagi muudaksin. 

Nende küpsistega läks alguses siiski vastupidi - pidin arvestama sellega, mida kapist võtta oli - pruuni suhkru asemel valge, täistera nisujahu asemel kaerajahu ja metspähklite asemel mandlid. Loomulikult küpsetasin pärast täpselt retsepti järgi ka - küpsised tulid palju maitsvamad! Mõned retseptid lihtsalt on nii täpselt välja timmitud ja toimivad (näiteks see), et hea retsepti lootuses ei taha kohe oma nägemust peale suruda (: 

Ja selle pika jutuga tahtsin ma tegelikult jõuda selleni, et tavaliselt on välismaised koogid-küpsised väga magusad, nii et kes liiga magusat ei armasta, võib selles retseptis suhkrukogust vähendada. Mina muidugi armastan ja panen kirja originaalretsepti raamatust "The Complete Book of Cupcakes, Cheesecakes and Cookies". 

Täisteraküpsised rosmariiniga
26-28 tk

125 g toasooja võid
220 g pruuni suhkrut (nt Demerara või hele Muscovado)
2 tl peenelt riivitud apelsinikoort
200 g täistera nisujahu
1 tl küpsetuspulbrit
60 g täistera kaerahelbeid 
50 g kookoshelbeid
100 g röstitud metspähkleid
100 g rosinaid (suured rosinad võiks pooleks lõigata)
2 tl kuivatatud rosmariini
80 ml apelsinimahla

Segasin toasooja või suhkru ja apelsinikoorega (ei vahustanud). Lisasin apelsinimahla. Hakkisin pähklid ja rosinad väiksemaks. Teises kausis segasin jahu küpsetuspulbriga ning lisasin kõik ülejäänud koostisained. Valasin jahusegu või-suhkrusegule. Segasin käega ühtlaseks. Küpsisetaigen ei lähe kokku tainapätsiks, vaid jääb sõmer, purutaoline. Võtsin supilusikaga tainast, surusin kätevahel palliks ja panin küpsetuspaberiga kaetud plaadile. Vajutasin pallid õrnalt lapikuks ja küpsetasin 180-kraadises ahjus 15 minutit või veidi rohkem. Lasin restil täielikult jahtuda.


PARIM VIIS BISKVIIDI VALMISTAMISEKS?


Siis, kui rohi oli rohelisem ja munad kollasemad, teadsin, et biskviidi valmistamiseks on ainult üks viis - munakollased ja munavalged tuleb eraldi vahustada ja õrnalt kokku segada. Miksrist ei osanud siis unistadagi, nii et vaja oli visplit ja tugevaid käsi. Oh seda vanaema, kes pesukausis mune vahustas ja puupliidi ahjus biskviiti küpsetas. Ta oli tõeline biskviidimeister!

Siis, kui ma üheteistkümnendaks sünnipäevaks oma esimese miksri sain, ei olnud mul ka veel aimu, et biskviidi jaoks võib munakollased ja -valged koos vahustada. Aastaid hiljem see teadmine kuidagi minuni jõudis ja juba siis olin tordipõhja tegema asudes alati segaduses kumba varianti eelistada. 

Nüüd, kui ma kondiitriks õppisin, sain teada, et on veel üks võimalus biskviidi tegemiseks - munavalged tuleb tugevaks vahuks vahustada ja vahustamata munakollane juurde segada. 

Olen küpsetanud nii ja naa, tordipõhjad on küll alati õnnestunud, kuid õhku on jäänud küsimus, kas on üldse vahet, millist meetodit kasutada? Eriti kui kasutada küpsetuspulbrit, mis nagunii kooki kergitab ja parandab munade vähesest vahustamisest või ülevahustamisest tingitud vead. Tegin väikese katse ja panen oma tähelepanekud kirja.

Olgu veel ära mainitud, et biskviiti on tegelikult võimalik teha ka soojal meetodil ehk mune vesivannil vahustades. Tainas peaks tulema vedelam ja seda kasutatakse põhiliselt üleküpsetatud kookide valmistamiseks. Tordipõhja ei ole ma sellisel viisil kunagi teinud.


KATSE

Valmistasin kõik biskviidid ühe retsepti järgi, käsimiksriga, küpsetasin ühesuuruses vormis (18 cm) ja ka küpsemise aeg kujunes kõigil samaks (17 minutit).

Biskviit kahest munast

2 muna
0,75 dl suhkrut
0,75 dl jahu
0,2 dl tärklist
0,5 tl küpsetuspulbrit

190 kraadi, 17 minutit (parem oleks olnud 180 või isegi 175 kraadi) ja mõned minutid rohkem, siis poleks biskviidi pealispind ehk lohku vajunud ja ebaütlane jäänud. 

Neljast munast biskviiti tehes küpsetan tavaliselt 24 cm vormis, 180 kraadi juures, 30-40 minutit.


Tärklise ja küpsetuspulbri lisamine on isiklik eelistus ja harjumus. Küpsetuspulbri lisamine on tegelikult kindla peale minek, et ei peaks ahjust õhukest biskviidiriba välja võtma. Nii fanatt ikka ei ole, et näen vaeva, vahustan ja kui nässu läheb, siis kohe naksti viitsin uue taina hakkama panna (:


Biskviidi valmistamisel võtsin arvesse:
  • mune tuleb vahustada puhtas kausis. Rasvases või märjas kausis munad vahtu ei lähe. Ka miksrilabad peavad olema puhtad.
  • külmkapikülmad munavalged vahustuvad paremini;
  • et saada kohev vaht, tuleb vahustamist alustada kõige aeglasema käiguga, et munavalgu niidid ei katkeks. Hiljem jätkata kiiremal käigul.
  • mune tuleb vahustada vähemalt 10 minutit, parema tulemuse saab 15-20 minutiga (4 ja rohkema muna puhul, kahe munaga biskviidi puhul kulus mul vähem aega);
  • jahu-tärklise-küpsetuspulbrisegu tuleb munavahu hulka sõeluda, et vältida jahutükke;
  • tainas tuleb kokku segada õrnalt, kuid võimalikult kiiresti (umbes 15 sekundiga), et mitte kaotada õhulisust;
  • biskviittainas tuleb küpsetada kohe;
  • ahjuust pole mõistlik biskviidi küpsemise ajal avada - biskviit võib alla vajuda. Alles siis, kui ettenähtud küpsemisaeg möödas (või ka veidi varem, kui tundub, et biskviit on valmis), võib ukse avada, et kontrollida näpu või puutikuga biskviidi küpsust.

1. Munakollased ja munavalged eraldi 


2. Munakollased ja munavalged koos



3. Vahustatud munavalged ja vahustamata munakollased


TULEMUSED

Kõigepealt kibelen ütlema, et kinnitust sai väide - küpsetuspulber on kindla peale minek! Esimese meetodi käigus õnnestus mul munavalged üle vahustada - vaht muutus teraliseks ja murenevaks, nagu pildiltki näha. Kuna asi ei tundunud siiski kõige hullem, ei hakanud uusi mune võtma ja jätkasin. Taina kogus oli võrreldes teiste meetoditega väiksem ja pärast kümmet minutit küpsemist tundus, et biskviit ei kerkigi. Siis aga hakkas küpsetuspulber oma tööd tegema ja tulemuseks oli ilus kohev tordipõhi. Küll teistest madalam, aga kindlasti mitte ebaõnnestunud. 

Esialgu mulle tunduski, et põhimõtteliselt ei ole biskviitidel mingit vahet (tahtsin isegi postituse pealkirjaks panna -"Vahet pole biskviit" :P), sest kõik kolm kerkisid ilusaks ja olid pehmed, kohevad. Aga see polnud tulemus, mida ma ootasin! Ma tahtsin teada seda ühte ja ainust, kõige paremat meetodit, mida ma edaspidi tordipõhjade tegemisel kasutama hakkan (: Seega võtsin appi terava pilgu, joonlaua ja suure sakilise noa. Lõikasin tordipõhjadelt õhukese kihi maha, seejärel kaheks kihiks ja uurisin asja tähelepanelikumalt. Järgnev järjestus on konkreetselt sellest katsest lähtuv (nagu näha läks ju natuke nässu ka) ja puhtalt minu isiklik arvamus, kindlasti mitte absoluutne tõde! 

Enne veel üks asi - tegelikult soovitatakse tordipõhi päev varem valmis küpsetada, korralikult maha jahutada, fooliumisse pakkida, jahedasse panna ja alles järgmisel päeval kihtideks lõigata. Siis ei ole biskviit nii pude ja on oluliselt mõnusam seda kolmeks või neljaks õhukeseks kihiks lõigata. Mina lõikasin biskviite samal päeval kohe peale jahtumist. 

3. KOHT
Munakollased ja munavalged eraldi

Biskviidi paksus ~4,7 cm. 
Kõige pehmem ja õhulisem biskviit, mistõttu lõikamisel pudises kõige rohkem.
Kõige rohkem aega, liigutusi nõudev ja musti nõusid tekitav meetod. Sellest ka viimane koht. Liiga tüütu.
Munavalgete ülevahustamise oht (täpsemalt meetodite all)!

Siiski tundub, et sel viisil saab kõige kergema ja õhulisema biskviidi. Muidugi ainult sellisel juhul, kui mõlemad munavahud ideaalselt õnnestuvad. Sobiks kõige paremini hästi mahlaste tortide tegemiseks, kindlasti imab hästi vedelikku.

2. KOHT
Munakollased ja munavalged koos

Biskviidi paksus ~5 cm.
Tihedam, kui eelpool kirjeldatud biskviit.
Kõige vähem liigutusi nõudev ja kõige vähem musti nõusid tekitav meetod. Vahustamine nõuab kannatlikkust.
Kõige kindlam meetod õnnestumiseks, kui pidada kinni soovitusest vahustada mune 10 ja rohkem minutit.

Kui mul oleks käed-vaba mikser, siis oleks see meetod valmistamise mugavuse poolest ehk isegi võitjaks tulnud. Käsimiksriga vahustades väsib käsi päris ära :P

1. KOHT
Vahustatud munavalged ja vahustamata munakollased

Biskviidi paksus ~5,5 cm
Kõige kõrgem ja tihedam. Mulle meeldib tihe ja tugev biskviit tordipõhjana rohkem. Ei vetti nii läbi ja hoiab paremini vormi.
Kõige kiirem - munavalged eraldi läksid kiiremini vahtu kui munakollased ja -valged koos või eraldi.
Kõige mõnusam kihtideks lõigata. Oleks võinud vabalt kohe pärast jahtumist neljaks õhukeseks kihiks lõigata.
Ülesegamise oht munakollaste lisamisel munavalgevahu hulka (täpsemalt meetodite all)!


Minu lemmik! Edaspidi enam pead ei vaeva, mil viisil biskviiti teha (:


MEETODID

1. Munakollased ja munavalged eraldi
Eraldasin valged kollastest ja tõstsin need munakollaste vahustamise ajaks külmkappi (külmalt läheb munavalge paremini vahtu). Vahustasin munakollased suhkruga (2/3 suhkrukogusest). Vahustama peaks nii kaua kuni maht kasvab kaks korda ehk umbes 10-20 minutit.

Vahustasin munavalgeid alguses aeglasel, siis kiiremal käigul, kuni tekkis ühtlane õrn vaht. Lisasin järk-järgult ülejäänud suhkru (1/3 suhkrukogusest). Vahustada tuleb kuni tekib püsiv vaht, mis lusikaga tõstes oma kuju säilitab. Kuna suhkrukogus munavalgete vahustamisel on väga väike, siis on ülevahustamise oht päris suur. Ülevahustatud munavalge näeb välja teraline ja murenev. Nagu näiteks minu oma üleval fotol (: See juhtub alati nii ootamatult. Vahustamise peaks lõpetama niipea, kui vaht muutub tugevaks ja miksrilabade väljatõstmisel tekkinud jäljed püsima jäävad. Teravaid vahutippe ma väga taga ei ajaks - seda võib teha kolmanda meetodi puhul või beseed valmistades, kus suhkrukogused on palju suuremad ja munavalgeid nii lihtne ülevahustada pole.

Lisasin vahustatud munakollastele juurde 2/3 munavalgevahust, segasin õrnalt läbi, tehes lusikaga alt-üles liigutusi. Sõelusin juurde omavahel segatud jahu-küpsetuspulbri-tärklisesegu ning segasin ühtlaseks (ikka lusikaga ja alt-ües liigutustega). Lisan tavaliselt kogu jahu korraga, üritan sõeluda ühtlaselt üle terve kausi, mitte keskele hunnikusse. Lõpuks lisasin juurde ülejäänud munavalgevahu ja segasin õrnalt, kuid kiiresti läbi. Valasin taina küpsetuspaberiga vooderdatud vormi ja küpsetasin.

2. Munakollased ja munavalged koos
Vahustasin munad suhkruga kohevaks kreemikaks vahuks (15-20 mintuit). Alguses aeglasel käigul, mõne minuti pärast kiiremal käigul. Munavaht peab jääma nii tugev, et miksrilabade välja tõstmisel mahavalguv vaht ei vaju kohe laiali, vaid jääb püsima nagu pildiltki näha. Vahustamise käigus peab suhkur täielikult sulama.

Sõelusin munavahu hulka jahu-küpsetuspulbri-tärklisesegu (sõelusin korraga kogu jahu, mitte keskele hunnikusse, vaid ühtlaselt kausi ulatuses) ja segasin õrnalt läbi, tehes lusikaga alt-üles liigutusi. Niipea, kui tainas muutub ühtlaseks, tuleb segamine lõpetada. Ülesegatud tainast head biskviiti ei saa. Koolis õpetati meile, et jahu sisse segamiseks ei tohiks kuluda üle 15 sekundi (:
Valasin taina küpsetuspaberiga vooderdatud vormi ja küpsetasin.

3. Vahustatud munavalged ja vahustamata kunakollased
Vahustasin munavalgeid ilma suhkruta miksri kõige aeglasemal käigul kuni tekkis ühtlane õrn vaht. Lisasin järk-järgult suhkrut ja kiirust. Vahustasin kuni miksrilabade väljatõstmisel tekkisid teravad vahutipud. Vaht peab olema nii tugev, et lusikaga tõstes püsib see tornina ja kausi kummuli pööramisel jääb kaussi ega valgu välja.

Segasin munakollased lusikaga korralikult läbi ja valasin munavalgevahule. Segasin miksriga ühtlaseks, keskmisel kiirusel, võimalikult lühikese ajaga. Segada tuleb tõesti ainult nii kaua, kuni munavalge ja -kollane on segunenud. Tegin nii - lülitasin miksri (korraks) sisse ja tegin lisaks käega segamisliigutusi. Kui liiga palju segada, muutub vaht vedelaks. See juhtub päris kiiresti! Käsitsi segades ei taha munakollane nii kiiresti seguneda ja on suurem oht ülesegada.

Sõelusin munavahule juurde omavahel segatud jahu-küpsetuspulbri-tärklisesegu (kõik korraga, kausi ulatuses, mitte keskele ühte hunnikusse) ning segasin õrnalt alt-üles liigutusi tehes ühtlaseks. Valasin taina küpsetuspaberiga vooderdatud vormi ja küpsetasin.

# # #

Viimati muudetud 5.08.2015

Panen kirja retsepti, mida viimasel ajal biskviidi valmistamisel kasutanud olen. 

BISKVIIT NELJAST MUNAST

4 suurt muna
125 g suhkrut
näpuotsatäis soola
60 g jahu
40 g tärklist
1 tl küpsetuspulbrit

Kui olen laisk või tärklis on otsas, kasutan ainult nisujahu.

Ahjuplaadi suurused biskviidid, kahe ja kolme biskviidikihiga tortide jaoks, teen just selle retsepti järgi. Neljast munast tuleb pigem õhuke biskviit (1 -1,5 cm paksune), aga reeglina just seda sööjad soovivad - vähe saia, palju kreemi. Minu ahjuplaadi mõõdud on 36x42,5 (ilma äärteta mõõt ehk pind millele määrin taina, on tegelikul väiksemgi - 31x39).




Plaadibiskviiti küpsetan 210-kraadises ahjus keskmisel siinil 8-10 minutit. Kuni biskviit on äärtest kuiv, pealt pruun ja näpuga katsudes ei jää biskviidi pinnale lohku. Enne 7 minuti möödumist ma biskviiti torkima ei lähe.

Ümmargust biskviiti küpsetan küpsetuspaberiga vooderdatud 24-26 cm läbimõõduga vormis, keskmisel siinil, 200-kraadi juures 20-25 minutit. Kui biskviidi sisse torgatud puutikk jääb kuivaks, on see valmis.

Veel üks mõte! 

Lõpuks, pärast mitmeid läbi kärssanud miksereid, ma murdusin ja tõin koju kaua igatsetud Kitchen Aidi. Pean tunnistama, et sellise võimsa masina puhul pole vajadust munavalgeid kollastest üldse eraldama hakatagi. Mil iganes aga tekib vajadus käsimikseriga biskviiti teha, olen endiselt seda meelt, et vahustatud munavalged ja vahustamata kollased annavad parima tulemuse (: