22.
juuni 2009, Viljandimaa.
Päike paistab, on mõnus soe suvehommik. Magame sisse.
Oi pagan! Ruttu riidesse, kamm juustest läbi, hambad puhtaks. Appi, laps pole midagi
söönud! Haaran talle köögist vorstivõileiva ja juba sörgimegi maantee äärde. Süda
taob ärevusest. Me ei tohi hiljaks jääda, ei tohi! See on liiga eriline hetk,
et see käest lasta! Eemalt kostab
juba hääli, anname jalgadele valu. Uuhhh, jõudsime! Isegi veidi vara. Ootame kannatamatult,
peopesad higised. Tee äärde on kogunenud teisigi inimesi, möödasõitvad autojuhid
lehvitavad meile. Ja siis nad tulevadki – tuletoojad. Kaasas sini-must-valge
lipp, haabjas ja laulupeotuli. Tuli on jõudnud just nüüd meie kodu teeotsa ja
me oleme valmis süütama kaasavõetud tõrviku, et läita sellest järgmisel õhtul
jaanituli. See on nii eriline tunne! Selline, mida saab tunda vaid eestlane oma
kodumaal. Nii uhke on olla olemas! Õigel ajal, õiges kohas.
Mis toimub, miks see pagana tõrvik ei sütti? Oota, natuke nagu
tossab juba! Ei, siiski mitte. Tuletoojad liiguvad edasi. Milline pettumus! See
ei juhtunud ju praegu meiega? Kes
kurat võtab kodunt kaasa tõrviku ilma et kontrolliks, kas seal õli ja taht sees
on? Naine, muidugi. Õigemini kolm
naist, kes on sellest rahvusliku hõnguga hommikust nii lummatud, et unustavad
kõik muu. No ja üks kaheaastane poisiklutt, kes ei jaga eestlaseks olemisest
veel suurt midagi.
Ai, see on valus, nii valus. Longime koju. Süda valutab ja
ei anna rahu. Siis taipame - küünal kaasa, autosse ja
järele neile! Me peame tule koju tooma! Kilomeeter eemal jõuamegi tuletoojatele
järele. Milline kergendus, me saamegi tule!
# # #
Tagantjärele naljakas, aga need emotsioonid ja adrenaliin, mis meid sel
päeval tabasid, olid võimsad. Põnev on olla eestlane (:
Sellel aastal toimub jälle laulu- ja tantsupidu. Seegi kord
kantakse tuld käest-kätte ja külast-külasse. Seegi kord oleme kohal, aga
mitte pooliku tõrvikuga, vaid vähemalt kahe korraliku tõrvikuga. Igaks juhuks. Ja
et see mul ikka meeles püsiks, pühendasingi vabariigi aastapäeva tordi laulu-
ja tantsupeole.
Ei ole õiget pidu tule ega rahvariieteta. Tort on seest
triibuline nagu rahvariideseelik, šokolaadist äärekaunistus on tehtud Lüganuse käisetikandi järgi ning kustunud küünal sümboliseerib tõrvikut. Seda
sama tõrvikut, mis neli aastat tagasi nii tähtsal hetkel tuld ei võtnud (:
Mulle tundub, et küpsisetort on üks
eestlaste lemmiktorte. Valmib kiiresti ja lihtsalt ning maitseb alati hea
hoolimata sellest, et igaüks teeb seda omamoodi. Sellepärast ma tahtsingi teha
just küpsisetordi, aga teistmoodi ja veidi erilisema, et sobiks vabariigi
aastapäevaks. Teistmoodi ehk isetehtud küpsistest ja erilisema ehk
rukkimaitselise.
Küpsiseid ma meelega ei immutanud, tahtsin tordile ehedat talupojalikku iseloomu. Õnnestus! Küpsisetainasse lisatud kardemon tõi rukki maitse eriliselt hästi esile. Kartsin, et äkki sai liiga teistmoodi küpsisetort, sest sellele mõeldes tekivad ju teatud ootused, aga lapsed pistsid kahe suupoolega ja meile endale maitses ka väga.
RUKKIKÜPSISETORT
POHLAMOOSI JA IIRISKOMMIDEGA
10 tk (15x15 cm)
250 g võid
2 dl suhkrut
2 muna
5 dl täistera rukkijahu
2 dl nisujahu
1 tl küpsetuspulbrit
1 tl kardemoni (triiki)
näpuotsatäis soola
250 g võid
2 dl suhkrut
2 muna
5 dl täistera rukkijahu
2 dl nisujahu
1 tl küpsetuspulbrit
1 tl kardemoni (triiki)
näpuotsatäis soola
Vahustasin toasooja või suhkruga
heledaks kohevaks vahuks. Lisasin vahustamist jätkates ükshaaval munad. Segasin
omavahel rukkijahu, nisujahu, küpsetuspulbri, kardemoni ja soola ning lisasin
jahusegu võivahule. Segasin ühtlaseks tainaks. Lasin tainal külmkapis 30
minutit puhata. Rullisin taina jahusel laual õhukeseks. Lõikasin noa ja
šablooni abiga 15x15 cm suurused küpsised. Küpsetasin 200-kraadises ahjus umbes
10 minutit.
Täidis
1 kg hapukoort
pohlamoosi (ainult pohladest valmistatud)
1 pakk Kalev Cream iiriskomme
kaunistamiseks tumedat šokolaadi
Tegin kaks torti, kummaski 5 kihti küpsiseid. Esimese kihi vahele panin pohlamoosi, teise kihi vahele hapukoore, kolmanda kihi vahele hapukoore ja hakitud iiriskommid, neljanda kihi vahele hapukoore ja pohlamoosi, pealt katsin hapukoorega. Järgmisel päeval määrisin ühe tordi peale veel veidi hapukoort ning tõstsin sellele otsa teise tordi. Nii tuli mõnusalt kõrge küpsisetort, ilma et kihid oleksid paigast nihkunud. Kaunistasin šokolaadiga.
* Pehme ja kreemise tordi saamiseks soovitan küpsised kindlasti ennem piima sisse kasta!
Esitasin tordi ka Nami-Nami isamaaliste tortide võistlusele, mida korraldatakse vabariigi aastapäeva auks juba kuuendat korda. Vähetähtis ei ole ka tõsiasi, et tordis kasutatud rukkiküpsiste ja pohlamoosi retsept on pärit samuti Nami-Namist (: